“Ärge dementseid meile tooge!”
Sellel augustipärastlõunal mängib Mustamäe dementsete päevahoius televiisor. See on nagu lasteaed, hommikul alates kella poole kaheksast toovad lapsed oma dementsed isad-emad siia ja õhtul kuue-seitsme ajal tullakse neile järele. Ehkki väljas särab rannailm, on poolkeldrikorrusel olevas keskuses nii jahe, et kanda tuleb villast kampsunit.
Kaks prouat istuvad rohelisel diivanil ja vaatavad telerit. ORT1 venekeelselt kanalilt tuleb jutusaade “Ženskoje i mužskoje”, kus noored mehed ja naised arutlevad armukolmnurkade teemal.
On see hea saade?
“Jaa, väga hea kino!”
Millest see räägib?
“Elust kolhoosis,” vastab 76aastane Irma resoluutselt, ja kohendab oma paksu halli patsi.
Irma on pärit Loksalt, tema südamehaige abikaasa viidi paari kuu eest hooldekodusse, Irma ise kolis Tallinna tütre juurde ja sest ajast peale käib siin dementsete päevahoius. Tal on jalas ruudulised villased sussid – samasugused, nagu pani muusikalis “Savisaar” nimitegelasele jalga Ene-Liis Semper.
Siin käivad asjad nagu lasteaias. Hommikul süüakse üheskoos, seejärel algab hommikuvõimlemine. Käteringid, peapöörded. Siis voolitakse plastiliinist kujukesi või värvitakse “Värvi ise” raamatuid. Liblikaid, nukke, kasse. Roheliseks, punaseks, kollaseks. Lõigatakse ja kleebitakse.
Kõrvaltoas on voodid – kes ära väsib, teeb lõunauinaku.
Õhtul tullakse järele. Habras valgepäine Olga* (nimi muudetud) seisab juba pärastlõunal kell 15 aknal, villane vestike seljas, ja ootab kojuminekut. Lesepõlve pidav Olga teab, et ta on olnud abielus, aga ei mäleta, kellega.
“Millal ema tuleb?”
