Saame sõpradeks, doktor!
Üks Eesti arst osales hiljuti välismaal maratonil ning teatas sellest ka Facebookis. Kohe ilmus pildile kommentaariks tema patsiendi nurin, et „kust tohtrihärra sellise raha võttis, et välismaal käia?“
„Sotsiaalmeedia roll suureneb, ära keelata seda ei saa,“ ütleb Ida-Viru keskhaigla ülemarst Aime Keis, kes loeb Tartu Ülikooli tulevastele arstidele meditsiiniteooriat ja –eetikat. Esimese asjana teeb Keis tudengitele selgeks, et arst on avaliku elu tegelane ning sellega võib sattuda löögi alla ka tema eraelu - kui ise piire ei kehtesta. See tähendab, et kui arst võtab Facebookis patsiendi sõbrakutse vastu, siis hakkab ta patsiendiga jagama ka oma eraelu. Seega tekib arstil kaks olulist mõttekohta: mida üldse on enda kohta paslik postitada ja kas tasub patsiente sotsiaalvõrgustikes oma sõbraks võtta?
„Ei tasu võtta,“ ütleb Läänemaal perearstina töötav Triinu Mari Ots. Ta on seitse aastat olnud nö maa-arst ja näinud, kui kergesti muutus ta dr. Otsast "Kuule, Triinu-Mariks". Tema sõnul peaks siiski säilitama distantsi arsti ja patsiendi vahel.
