Urmas Vadi kirjutab, et kui ta esimest korda Olavi Ruitlast nägi, nägi too välja “nagu kalur või ennetähtaegselt vabastatud vang. Kalamees Ruitlane ongi, ja väga kirglik, vang minu teada mitte, aga selline tänavavõitleja nägu on tal ees endiselt.” “Vee peal” räägibki ühest Võru tänava-, või õigemini järvepoisist, keda võib pidada autorilähedaseks minategelaseks, ning tema igapäevasest võitlusest iseenda, kalade, vanaema-vanaisa ja sõpradega. Võitlusest ja ka võitudest.