O tempora, o mores! : “Isegi vanainimestel seisab püsti!”*

Ühel soomlasest meelelahutusärimehel tuli pähe kokku panna pakett-festival We Love The 90s. Läinud nädalavahetusel jõudis selle sõsar esimest korda ka Lauluväljakule.

Minu meelest on 90ndad muusikaliselt üldse kõige viletsam kümnend, mis eales olnud on. Meenutagem sel aastakümnel tooni andnud muusikastiile! Grunge. Üüh. Trip-hop. Üüüh. Brit-pop. Üüühüh. Tantsumuusika staadionidele. Üüüüügh. Nu metal. Üüüühüügh.

Mitte ainsatki neist muusikavooludest ei soovi ma plaate kuulates uuesti läbi elada. Imestan, et meie tsivilisatsioon 90ndatel toimunu pärast popmuusikasse usku ei kaotanud ja kogu muusikakuulamist sinnapaika ei jätnud.

Kuid. Kui tuleb mõte panna kokku festival muusikaliselt kõige jubedama kümnendi muusikast, siis miks mitte keskenduda kõige jubedamale sealt kümnendist? Kommertslikule tantsupopile. Sellele eurobiidile. Muidugi! Miks, tõesti, mitte.

Igal juhul on see väga hea idee, mis ühel soomlasest meelelahutusärimehel pähe tuli – panna kokku pakett-festival ysärimusiikki’st, We Love The 90s. Toimunud Soomes juba mõnda suve ja läinud nädalavahetusel jõudis selle sõsar esimest korda ka Eestisse. Lauluväljakule.