Priit Tomsoni, Rauno Pehka ja Heino Endeni mõtted enne täna algavat EM-i
Priit Tomson: Meid aitab EMil mängutarkus ja ühtsus
Eestlased on alati väga tahtnud EMile pääseda, olenemata ajast, olenemata riigivõimust. Ka nõukogude ajal jõudis eestlasi suure n-ö kodumaa esinduse kaudu EMile enam kui meeskonnajagu.
Eesti korvpallurid saavutasid okupatsiooniajal kaheksa olümpiamedalit, seitse MM-kulda pluss viis hõbedat. 28 EM-kulda lähevad alatiseks Eesti spordi ajalukku. Täpselt pool sajandit tagasi tõi EMilt kulla Jaak Lipso, finaalis Moskvas võideti igipõlist rivaali Jugoslaaviat.
Kahjuks oleme uuel iseseisvusajal pääsenud kõrgeimale tasemele ehk finaalturniirile seni vaid kahel korral - 1993 ja 2001. Kui esimene kord läks isegi üle ootuste hästi ja me saime kõrge kuuenda koha, siis pärast sajandivahetust tuli alagrupis leppida kolme üsna kindla kaotuse ning kojusõiduga.
Nüüd on kolmas kord. Ühtlasi võib-olla parim võimalus ühele küpses korvpallurieas generatsioonile endast korvpallilukku jälg jätta. Peame silmas Kristjan Kangurit, Gregor Arbetit, Janar Taltsi, Tanel Sokku, Gert Dorbekut, Joosep Toomet, Reinar Hallikut - mehi, kes kõik käivad juba 30ndaid.
1930ndatel, kui Eesti astus rahvusvahelisele areenile - olles 1937. ja 1939. aasta EMil viies -, ootas korvpalliüldsus meie meeskonnalt enamat. Olime ju Lätit ja Leedut varem võitnud ja võitsime ka neil aastatel, aga Lätil õnnestus (1995) tulla Euroopa meistriks ning enne sõda ka Leedul. Meil jäi kõik ühe-kahe napi kaotuse taha...
Paljud korvpalliasjatundjad on Eesti korvpalli kuldajaks pidanud 1950ndate algust. On ka avaldatud arvamust, et kui Eesti oleks saanud osaleda 1952. a Helsingi olümpial, olnuks meie päralt pronks. USA ja NSVLi järel. Sest Eesti koondis mängis kontrollmänge NSVLiga võrdselt, kusjuures teisel pool oli veel Ilmar Kullam...
Üks tituleeritumaid Eesti korvpallilegende läbi aegade on Priit Tomson, kes võitis MMidelt kaks ning EMidelt kolm kulda, lisaks ühe olümpiapronksi Mexico mängudelt. Kõik see toimus
Priit Tomson - kolmekordne Euroopa meister.
võõra lipu all, kuid mida oli sinna parata.
Kolleeg Kalevis Aleksei Tammiste ütles Tomsoni kohta: „Kaval mängija, väga hea kohavalikuga. Tehniline ja kiire, kuigi imehüpet ei olnud. Klappisime hästi. Sihikindel ja töökas, võttis asja mõistusega. Aga meil oli hea treener ka." (Ilmar Kullam - toim.) („Eesti korvpall. Portreed." Vello Lään, Märt Ibrus)
Omaenda ja Kalevi kuulumisest Euroopa või maailma tippu rääkis Tomson ise: „Kalevi meeskond poleks kindlasti olnud Euroopas peksupoiss. Meie suhteline tase oli kindlasti märksa parem kui praegu. Mõned USA mängijad, kellega ülemereturneedel kohtusime, kinnitasid, et suurem osa Liidu koondisest oleks NBAs tööd leidnud. Minu puhul arvati, et kuni 200 000-dol-larilise lepingu oleks saanud küll. Dollari tollase ostujõu järgi oli see suur raha."
Tomsoni võitluskaaslane läbi kahe aastakümne Kalevist Aleksei Tammiste on alati olnud korvpalli hetkeseisu vaagides skeptiline. Või ehk oleks targem öelda - realist? Igatahes sel päeval, kui said teatavaks Eesti viis EMi alagrupikaaslast Riias ning meedia tõusis eufooriasse, lausus Tammiste: „Väga raske igal juhul. Meie jaoks on nad kõik tugevad."
Sellega tuleb paraku nõustuda.
Rauno Pehka vaatab kahe EM-finaalturniiri kogemuse põhjal olukorrale kainelt
Rauno Pehka on üks väheseid eestlastest kos-sumehi, kes jõudnud uuel iseseisvusajal ära käia kahel EMil - 1993 ja 2001. Samaga on hakkama saanud veel Margus Metstak, Indrek Rumma, Toomas Kandimaa ja Marek Noormets.
Pehka parimad aastad koondises jäidki vahemikku 1993-1999, mil ta osales arvukatel EM-valikturniiridel, lisaks juba mainitud 1993. a finaalturniir Saksamaal, kus ta tõi mängus keskmiselt 12,6 punkti. 1995. a eelvalikturniiril viskas aga Pehka koguni 21 silma ning sama EMi kvalifikatsiooni teises ringis keskmiselt 17,8 punkti mängus. Lisaks 1999. a kvalifikatsioonis kogunes tema arvele 14,2 punkti. Räägime õige mehega.
Rauno, su pagasis on kaks väga eriilmelist EMi - 1993 ja 2001. Kas neid saab kuidagi mingite iseloomulike sõnadega võrrelda või eristada?
Raske küsimus. Need olid siiski väga erinevad ajad, ajastud. 1993. a oli meil palju mänge, läbisime vahetult enne seda mais-juunis kvalifikatsiooniturniiri ning alustasime enne jaanipäeva EMi Saksamaal. Mänge oli palju ja pinget keegi peale ei kruvinud.
2001. a EMi eel olime teinud suurepärase kvalifikatsiooniturniiri. Kuid kontrollmänge kui selliseid eriti polnudki. Mäletan, korra lendasime Prantsusmaale ja saime seal hirmsa kolaka. Nii vähese praktika pealt minna EMile, lisaks kahe juhtmängija puudumise tõttu (Kullamäe, Kuusmaa) polnud eeldused kuigi head.
Kui suur osa on EMiks või selliseks suurturniiriks ettevalmistusetapis psühholoogial, psüühikal?
Sõltub sellest, kui palju enne üldsust pöördesse ajada. 2001 on selle „hea" näide. Ma ei tea, millise PR-mehe geniaalne idee see oli, aga meid viidi nagu olümpiavõitjaid enne EMile sõitu Raekoja platsile, kus pidime laulma mingit „Kuningate laulu". Me tegime selle farsi kaasa, aga juba siis, enne turniiri, jäi sellest halb maik suhu. Seisime nagu tolad seal.
Kogu psühholoogia ongi kokku ootused, lootused, teisalt oskused ja reaalsus. See mis kõrvade vahel. Läbipõlemise võimalust saab vähendada sellega kui kahandada ootusi. Tuleb vaadata olukorrale otsa, ennast vaimselt vormi viia.
Sellelt baasilt, mis sa rääkisid - ootused ja mõtted seoses sellega, mis kolme nädala pärast EMil võiks saama hakata?
Vaatamata eelnevale jutule mina ka loomulikult ootan ja loodan, et meil läheb EMil hästi. Suuresti on ju kogu nn psühholoogia ja ootus-te-reaalsuse küsimus selles, kas saame alagrupist edasi - sellega olen nõus.
Me ei tea, on see, kuidas mehed Riias välja näevad. Praegu saame Eesti koondise mängijaid hinnata vaid treeningkogemuse pealt. Võib-olla on mängupilt rabe, aga võib-olla on ka vastupidi - meie ei tea seda veel.
Palju oleneb ka sellest, kuidas minema hakkab. Ehk siis esimesest mängust Tšehhiga.
Meie koondise tugevus ja nõrkus sinu nägemuses.
Kus on meie meeskonna tugevus? Selles, et meeskond võitleb viimse veretilgani. Kui seda ei õnnestu teha, pole ka teiste tugevustega midagi peale hakata.
Heino Enden tõi EM-kulla täpselt 30 aastat tagasi
Heino Enden tõi EM-kulla Eestisse 1985. a, mil turniir toimus Lääne-Saksamaal. Finaalis alistati Tšehhoslovakkia, enne seda peeti aga raske mäng Itaaliaga.
PS! Enden on ka maailmameister - 1982 Bogota päevilt - ning võitnud medaleid kolmelt EMilt (neljas jäi ära jalavigastuse tõttu vahetult enne 1981. a Praha EMi), kuid täna räägime Eurobasketist. Peamiselt.
„Kõigepealt tuleb öelda, et 1985 oli meil väga hea sats: hea kooslus kogemustest ja noorusest. Kuna olime võitnud 1984. a olümpia kvalifikatsiooni finaalis Hispaaniat 32 punktiga ning täpselt sama vahega kaotas Hispaania Los Angelese finaalis USA-le, oli meie sportlik enesekindlus selleks hetkeks väga kõrge.
Pealegi, selleks aastaks oli tõeline mängumees sirgunud noorest Arvydas Sabonisest (EMi MVP), kes veel 82. ja 83. a tiitlivõistlustel oli nooruk."
Enden jätkab: „Mis puudutab suurturniiriks valmistumist, siis väike krõks peas toimub automaatselt, alateadvuses. Aga ma saan küsimusest aru eeskätt selle kandi pealt ja vastan, et minul isiklikult ei ole psüühikaga kunagi probleemi olnud. Olen võtnud igat eelolevat kohtumist kui üht konkreetset mängu - keskendunud sellele ja mitte üle mõelnud. Väljakul olles, olenemata mängust, olin alati mängus täiega sees ning kõigest ümbritsevast täielikult välja lülitatud.
Toon ühe näite. Eelviimane laager enne 1982. aasta MMi läksime 2 nädalaks Mehhikosse laagrisse. Kohapeal aga pakkusid mehhiklased välja võimaluse mängida nendega 6-8 kontrollmängu erinevates linnades. Reisisime bussidega tohutus kuumuses tuhandeid kilomeetreid ning mängisime. Koju tagasi jõudes olime kõik tühjad nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Kuna ees ootas MMiks valmistumise viimane treeningkogune-mine Suhhumis, pidasime mängijatega aru ning pöördusime ühiselt Gomelski poole palvega kergendada koormusi Suhhumis, et taastuda
Heino Enden jääb realistiks.
ning olla Kolumbias värsked. Ilmselt tajus peatreener, et kui me julgesime sellise ettepanekuga tema juurde tulla, on asi tõsine ning ta lubas Suhhumisse kaasa võtta naised või pruudid. Samuti jäeti ära hommikune ühistreening ning lisaks kergele hommikvõimlemisele toimus ainult õhtune mänguline treening.
MMiks, nagu ilmnes, olime superheas vormis. Gomelski tajus, millal lasta lõdvemaks, millal kedagi „koolitada", millal jälle „pinnale tõsta".
Kui nüüd rääkida Eesti koondise võimalustest ja pingest EMi eel, siis meie küsimuse püstitus on ju peamiselt ainult see: kas saame alagrupist edasi? Loomulikult, ka mina väga loodan, et saame. Aga võib-olla ei saa?
Mõtisklen siin selle üle, kas sel koondisel on kogemust mängida pikka ja vastutusrikast turniiri - viis mängu kuue päevaga? Iga mäng on kulla hinnaga! Kas vist ainult 2003. a universiaadist? Pidades silmas Kangurit, Arbetit, Taltsi.
Turniiri tuleb osata mängida. Taastumise ja uuesti keskendumise aeg on lühike ning see nõuab palju nii füüsilise kui ka moraalse poole pealt. Tuleb suuta mitte üle mõelda. See on MÄNG, kus vastane tuleb üle mängida nii kaitses kui ka rünnakul, olenemata nimest või numbrist särgil.
Hoian Eestile kõvasti pöialt ja olen ise Riias
kohal!"
