Margus Tsahkna: Jaanalindudest, Euroopast ja inimlikkusest

„Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Ja on kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku.“ Lennart Meri (Kõne Riigikogus, 2001)

Viimastel nädalatel Eesti ühiskonda tabanud sallijate ja vihkajate omavahelise klapperjahi asemel peaksime tegelema sellega, et koos hakkama saada. Peame tegema suuri otsuseid, mis aitaks sisuliselt pagulaskriisi lahendamisele kaasa.

Euroopas on kriis. See kriis lööb väärtusi, mille ümber me oleme rahvastena kogunenud ning seetõttu on tegu sisulise, Euroopa Liidu eksistentsiaalse kriisiga. Suurte tuumikriikide kampaaniamaigulised lahendused seda ei lahenda. Vaja on päris lahendusi. Kõige kehvem variant seda kriisi lahendada on jaanalinnupoliitika. Peame hakkama asju nimetama nende õigete nimedega. Ümar, poliitkorrektne jutt, on kriisi hetkel eksitav ja kutsub avalikus arvamuses esile paremal juhul nõutust ja hirmu, halvemal viha ja paanikat. Korrutatakse pagulaskriisi lahendamise plaani kasutades eufemismi, et kriis tuleb lahendada kriisikolletes. Kuid kuidas senised teod ja reaalne olukord tegelikult kokku sobivad?

Süüria kodusõda on vastuseisust Assadi režiimile laienenud ulatuslikuks ususõjaks, kus inimsusevastane ISISe rezhiim on saanud tugeva kasvulava. Täna kõneletakse Süüria puhul kriisi poliitilisest lahendamisest. Vahepeal on hukkunud üle 200 000 inimese. Jõulisem sekkumine on piirdunud USA õhulöökidega. Õhus küll kahjustatakse vaenlast, kuid ühtegi sõda nii ei võideta. Šveitsi konverentsidel jäävad lääne jõupingutused jõuetuseks, kui seda ei tõesta sõjaline valmisolek kriisi lahendamisse otsustavalt sekkuda. Assadi poolne keemiarelva kasutamine kahe aasta eest lõppes lääne jaoks kompromissiga, milles kandis „juhuslikku“ võtmerolli Venemaa president Putin, kellele nõuti loetud kuud enne Ukraina sõda selle eest lausa Nobeli rahupreemiat. Toona olid eriti häälekad sõjalise sekkumise vastased mitmed NATO Vahemere riigid, kelle üheks argumendiks oli see, et sekkumine võib vallandada kontrollimatu immigratsioonilaine. Täna näeme, et see on juhtunud just kõrvalejäämise tõttu. Mitte asjata ei ole Putini režiim aktiivselt toetanud Assadit just viimastel päevadel. On teada, et Venemaa toimetab seal ka oma sõjaliste jõududega. See on Putini selge signaal lääne sekkumise vältimiseks.

Geniaalne hübriidsõja projekt on humanitaarkatastroofist alguse saanud rahvaste ränne, mis ajab omavahel tülli Euroopa rahvad ning lööb lõhe nn solidaarsusprintsiibis kahtlevate ja tuumikriikide vahele. Heaks näiteks on viimase aja kampaaniad, millega üritatakse süüdistada Ida-Euroopa riike solidaarsuse puudumises, kuna viimased proovivad järgida oma ühiskondade avalikku arvamust. Venemaa on saavutamas Euroopa siseselt seda, mis on reaalsuseks Euroopa välispoliitikas – killustatus liikmesriikide vahel. Selle tulemusel võib tekkida julgeolekuline hall tsoon Saksamaa ja Venemaa vahel, milles on kõige suurem kaotaja Euroopa, rääkimata Balti riikidest.

Seega, lääs peab olema valmis julgema kasutada jõudu ja seda vajadusel ka tegema. Üks Rootsi leht kirjutas kohatult, et Balti riigid vastutavad põgenike kriisi eest, kuna toetasid Iraagi ja Afganistani invasiooni. Tõsi on , et ilma sõjalise sekkumiseta oleks põgenike vool neist riikidest olnud suurusjärgu võrra suurem.

Lääs ei saa lösutada televiisorite ees ja vaadata, kuidas islami äärmuslased peavad ususõda sama vaimsusega, kui kristlik maailm 800 aastat tagasi oma ristisõdade ajal. Kujutagem ette, kui 12. sajandil oleks olnud olemas kommunikatsioonivahendid, kust kogu maailm oleks saanud jälgida ristisõdijate „vägitegusid“. Täna käib meist mõne lennutunni kaugusel massihävituslik sõda, mille käigus raiutakse maha tsiviilelanike päid ja torgatakse neid teiba otsa onlines, kogu maailma silme all. Loosungid seda sõda ei peata.

Teine jaanalinnupoliitika näide on erakorralise kriisi puhul ÜRO ja Euroopa Liidu aluseks võetud pagulaspoliitika põhimõtted. Isik saab kaitse vaid siis, kui tema jalg puudutab füüsiliselt Püha Maad ehk Euroopa Liidu territooriumi. See on tekitanud ebainimliku olukorra, kus inimesed läbivad meeleheitlikult päästeparvede ja jalgsimatkadega teekondi tõotatud maale Saksamaale. Sellest põhimõttest saab hapnikku ja kasvujõudu mõõtmatu haarde ja poliitiliste siiretega inimkaubandus. Viimastel päevadel on levinud info, et Euroopa kuritegelik maailm rahastab põgenikke „pagulaslaenuga“, et hiljem seda juba sihtriigis määramatute protsentidega orjatööga sisse nõuda. Väidetavalt on sellesse kasumlikku orjakaubandusse investeerinud ka Ladina-Ameerika narkokartellid. Ja see kõik toimub Euroopas.

See on ebainimlik silmakirjalikkus. Lahenduseks oleks, kui me järgiksime kokku lepitud Schengeni põhimõtet. Euroopa Liidu piir peab olema suletud, kuid pagulase taotlusi võetakse vastu ja menetletakse väljaspool Euroopa Liitu. See lõikab ära hapniku inimkaupmeestelt ja aitab vältida ebainimlikku perede võitlust rannikul, mida kõik oma silmaga näinud.

Kolmas jaanalinnupoliitika tahk on võitlus Euroopa Liidu piiride kontrolli eest. Euroopa poliitikud ähvardavad, et Schengeni süsteem on ohus. De facto kuuluvad Schengenisse juba Liibüa, Serbia ja Türgi. Ehk teisisõnu, Schengeni vabaliikumise idee eeldus on välispiiri kontroll. Kui seda ei suudeta tagada, siis on Schengen faktilisel oma kehtivuse kaotanud. Jääb üle ainult vaadata, kuidas erinevad Euroopa valitsused, silmakirjalikult ja nurga tagant, ajutist siseriiklikku piirikontrolli kas kehtestades või leevendades pagulasi oma riigist välja ajavad. Omavahel pagulaste liikumisega hübriidsõda mängivad Euroopa Liidu liikmesriigid on tülgastav vaatepilt. See jamps peab lõppema. Selleks on vaja Euroopa piiridel seada sisse tegelikult toimiv kontroll. Riikide suhtes, kes ei suuda seda täita ka teiste liikmesriikide abil, tuleb sisse viia üle-Euroopalise meetmena ajutine piirikontroll nende ELi sisepiiridel.

Jaanalinnupoliitika toob kaasa reaalseid inimohvreid. Itaalia juhtimisel toimunud Vahemere piirioperatsioon läinud aastal lõpetati. Selle võttis üle EL missioon, mis vaid mõne laevaga kontrollib Itaalia rannikut, mitte neutraalvett või Liibüa rannikut. Aprillis nõuti Euroopa Ülemkogul uue missiooni silmapilkset avamist. Juriidiliste ja poliitiliste erimeelsuste tõttu pole see senimaani käivitunud. Selle asemel näeme me pilte lämbunud pagulastest Austria kaubikus ja kolmeaastase Süüria poisi uppunud surnukeha Euroopa rannikul. Rääkimata tuhandetest merepõhja jäänud tundmatutest inimestest, kes ei ole oma isikliku looga lääne meediasse välja jõudud. Need inimesed oleksid võinud meie abi saada Liibanoni, Jordaania, Türgi või Liibüa pagulaslaagrites, kuhu antava abi mahtu tuleks oluliselt suurendada. Võrdluseks võib tuua, et EL on tervikuna Süüria kriisi jooksul suutnud eraldada vaid 4 miljardit eurot põgenike toetamiseks Süüria naaberriikides samas, kui Saksamaa on planeerinud pagulaste vastuvõtuks 10,4 miljardit eurot aastas.

Jaanalinnupoliitika kõige drastilisem näide on, et sõjapõgenike varjus trügib Euroopasse terve hord inimesi Balkanilt, kelle koduriigid tahavad lähiaastatel ise Euroopa Liidu täieõiguslikeks liikmeteks saada. Üks suuremaid riike asüülitaotlejate lähtekohaks ei ole mitte Süüria, vaid Balkani riik Serbia. Norra ja Šveits on kehtestanud turvaliste lähteriikide nimistu, kust tulnud inimeste avalduse menetletakse loetud päevadega ning nad saadetakse otsamaid koju tagasi Euroopa Liiduga ühinemiseks ettevalmistusi tegema. Saksamaal on täna vastava menetluse pikkuseks üle poole aastat ja pigem eelistatakse anda pikem ajutine elamisluba. Üheks konkreetseks meetmeks sellise sisserände peatamiseks on, et Euroopa Liit peab tegema liikmesriikidele kohustuslikuks turvaliste lähteriikide nimekirja ja kiirmenetluse kehtestamise. Seda tuleb teha päevade, mitte kuude jooksul.

Ning viimane, kõige tõsisem tahk jaanalinnupoliitikast. Euroliidu kvoodiettepanekud tegelevad mitte sellega, kuidas päästa ja aidata sõjakoldes olevaid lapsi ja emasid, vaid sellega, kuidas vähendada logistilist koormust liikmesriikide vahel. See on vildakas moraalne perspektiiv. Kui inimesed on oma jala saanud Euroopa Liidu pinnale, siis on nad ka juba turvalises ruumis. Euroopa ühine inimlik missioon peab olema see, et aidata kõige suuremas hädas olijaid. Neid, kes on tegelikult sõja jalus.

Jaanalinnupoliitika peab Euroopas lõppema. See peab lõppema ka Eestis. Teineteise süüdistamine sallivuses või sallimatuses peab asenduma kogu rahva enesekindluse ja väärikusega. Peame aru saama, et me elame avatud maailmas, oleme Euroopa osa nii selle heas kui halvas. Pakkuma maailmale oma kultuuririkkust ja olema võimelised seda ka vastu võtma. Kuid meeles peame pidama ka seda, milleks meile Eesti riik. See ei ole vaid üheks liiduvabariigiks, vaid oleme olemas eesti keele ja kultuuri säilimiseks. Nii oleme kokku leppinud oma põhiseaduse preambulas. Ja seepärast ei tule meil kehtestada ühiseid reegleid mitte ainult Euroopa tasemel, vaid ka siin, kodus. Olgu selleks kohustuslik keeleõpe ja kohanemisprogrammides osalemine või avalikku kultuuriruumi ja turvatunnet säilitav näokatte kandmise keeld.

Peame ütlema „ei“ neile, kes tegelikult meie kaitset ei vaja. Ja neile, kes siia tulevad, peame enne selgeks tegema oma reeglid ja tavad, et olla nende vastu ausad. Et me saaksime siin hakkama ilma tülita. Peame julgema kasutada Euroopat tabanud kriisi lahendamiseks jõudu. Peame julgema võtta vastu tegelikke sõjapagulasi päris kriisikolletest, peame julgema tegelikult kontrollida oma piire.

Eesti on oma talupojatarkusega suutnud arukalt oma asju seada. Me pole klammerdunud utoopiatesse vaid lähtunud tervest mõistusest. Selles kriisis vajab Euroopa just tervet mõistust, mitte jaanalinnupoliitikat.