Kara-Lis Coverdale — Välis-Eesti muusika sakraalne ja digitaalne tulevikulootus

Siim Nestor kirjutab uues elekt­roo­nilises helikunstis läbi löönud Eesti juurtega Kara-Lis Coverdale’ist.

Kara-Lis Coverdale’i (28) kuulutasin ma mõnda aega tagasi, millalgi tänavu kevadel, endamisi üheks oma uueks lemmikuks. Artistiks, kelle tegemistel ma tingimata järjekindlalt silma peal hoian ja kõike helindeid, mida ta välja annab või kus tema puudutus peal, kollektsioneerida püüan.

Olin võlutud kolmest järjestikku ilmunud ja Coverdale’i muusikalisi võimeid, ideid ja andekust eri külgedest avavatest teostest. Kaks väikeplaadifirmade välja antud kassetti – “A 480” (2014) ja “Aftertouches” (2015) – ning üks koostööalbum kaasmõtlejast produtsendi LXVga (kodanikunimiDavid Sutton), “Sirens” (2015), niisamuti väikese plaadimärgi üllitisena. Kolm järjestikust heal tasemel ja uusi vaateid avavat teost tähendab minu kui muusikahuvilise ja kollektsionääri jaoks tavaliselt seda, et tuleb tegutseda. Kuulata, koguda, ahmida, jälgida, taga ajada.