Metsavend Frederic: “Telgis on mugav elada!”

Kolmandat aastat Põlvamaal telgis elav prantslane ütleb, et telgis on mõnus kuni miinus kahekümne kraadini.

“See siin on minu magamistuba,” ütleb Frederic Vigier ja lükkab kahe käega laiali noort kasevõsa. Me oleme kõndinud mitusada meetrit raiesmiku vahel. Metsaveoautod on jätnud teele sügavad roopad, kust mustendab vastu porikarva vesi, millelt peegeldub sombune sügishommikune taevas. Frederic, kiitsakas ja hõljuva kõnnakuga, paljaste jalgade otsas valged tossud, hüppab üle lompide.

Ja siin see ongi. Kümme sammu läbi võsa, maa on pehme, kuskil kraaksatab ronk. Kaskede vahel seisab väike telk, serva all kolm keedupotti, purk makaronikastmega, ja hunnik raamatuid.

See telk siin on Frederici magamistuba. Frederici elutuba on mets. Ja köök – see on lõkkeplats telgist sadakonna meetri kaugusel, suure mahalangenud puutüve kõrval.