Lahkus Peeter Luksep
(2)On inimesi, kes kunagi ei sära prožektorite valguses, kuid kelle poolt kokku põimitud niidid moodustavad tugeva kanga, mis kogu rahvust katab ning kannab. Peeter Luksep (29. jaanuar 1955 – 8. september 2015) oli just selline mees – sidemete sõlmija. Juba tema laiemale avalikkusele teadaolev elutee on muljetavaldav. Rootsi Riigipäeva saadik, Eesti pagulasorganisatsioonide aktivist, eksiilvalitsuse minister, Eesti Kongressi saadik, esmaspäevameeleavalduste üks algatajaid, Valgetähe ordeni kavaler.
Veelgi olulisem oli aga noorte Eesti poliitikute lähetamine Läände ning sõprussidemete vahendamine nende ja Lääne poliitikute vahel. Keegi ei jõua ilmselt üles lugeda neid eri erakondadest pärit noori konservatiive, kes Luksepa sõbralikus kodus peavarju ning õpetust leidnud. Mulle oli ta korraga poliitika õppetooli, Lonely Planeti reisijuhi ning käitumisõpiku eest. Temaga koos sõin esimest korda konnajalgu, kuulasin Andrew Lloyd Webberi ooperit, mekkisin kanget kloostriõlut ning ostsin esimese korraliku lääne ülikonna. Tema päevinäinud Volvoga kolistasime läbi pool Euroopat ja Skandinaaviat. Luksepa soovitus avas meie ees uksi, mis muidu poleks paotunudki.
Luksep oli aktiivselt kaasa löönud Euroopa noorte konservatiivide liikumises ning andis nüüd oma sidemed meile üle, öeldes ilmselt ka oma lääne tuttavatele, et ega need noored habetunud mässajad nii hullud polegi, kui esialgu paistavad. Enamik minu sõpru Rootsi, Soome, Norra, Saksa, Briti ja Hispaania poliitikas on Luksepa vahendatud. Tänane Eesti näeks sootuks teistsugune ning oluliselt viletsam välja ilma Luksepa tööta. Ning kõigele lisaks oli ta lihtsalt väga hea sõber. Tänane Eesti on talle uhke hauamonument.