Tiina Jõgeda: Kuulieksistents ja tolerastid. Sõbralikkust ei saa käskkirjaga nõuda

Hommiku poole ööd saabuvad su naabrile külalised. Muusika keeratakse põhja ja seltskond üürgab Rammsteinile kaasa. Mida sa teed? Kutsud naabritele politsei, topid pea padja alla ja kannatad ära või liitud laheda seltskonnaga seina tagant?

Või teine olukord: su rase sõbranna suitsetab. Kas sa nõuad tervist kahjustava harjumuse viivitamatut lõpetamist või ütled endale, et eluviisid on igaühe enda asi ja sul pole õigust sekkuda teise eraellu?

Kolmas testküsimus veel: satud kaugel võõral maal kodusele õhtusöögile, mida lahkesti sullegi pakutakse. Toit näeb hirmuäratav välja, liiatigi topib pererahvas seda endale suhu peoga ühest suurest kausist ammutades. Kas sa asud põnevusega toidu kallale või keeldud õlgu võdistades avantüürist?

Vastuste põhjal võid hinnangu anda, kui tolerantne inimene sa oled. Kas sa hoiad kramplikult kinni oma eelarvamustest (nimetades neid põhimõteteks) või oled avatud meeltega, maailma veidrustega rõõmsalt leppiv kodanik?

Sul on valida, kas oled jäik autoritaar (“lõpetage otsekohe vihkamine!”), kes raevukalt nõuab teistelt oma tõekspidamiste järgimist, või oled hoopis ülitolerantne zen-budist: leplikkusega leiad palju sõpru (mis tekitab sinus kergesti hea inimese tunde), kuid pikemas perspektiivis tekitab rahulolematust iseendaga: miks mina pean end alati ohverdama? Ei peagi, mõõdukas konfrontatsioon on terve psüühika tunnus.

Vaimsele tervisele kõige kasulikum on olla kõigepealt hea kuulaja, et seejärel leida kõigile kasulik lahendus. Enesealalhoiuinstinkt säilib, aga säilib ka väärikus.

Sa ei pea tolereerima Rammsteini kontserti öösel oma naaberkorteris, sa isegi ei pea sööma imelikke toite, mida sulle külalislahkusest pakutakse, aga sa saad oma seisukohta kaalutletult esitada.

Avatud meel on tänapäeval väärt loomuomadus. Kellele see sünnipäraselt kaasa antud, võib õnnelik olla – tal on stressiallikaid palju vähem. Kel geenidega vedanud pole, peab selle isikuomaduse arendamisega vaeva nägema, sest 21. sajandi avatud maailmas tuleb elada avatud meelega, muud võimalust ei ole.

Inimese psüühika ei tööta niimoodi – nõudmiste põhiselt. Et sõimad teda tolerastiks ja siis ta kasvabki ümber. Ka sõbralikkust ei saa käskkirjaga nõuda, ja seadustatud leplikkus võib osutuda vaid kattevarjuks (vaata ka tänase lehe “Ajaloo” rubriigis Pekka Erelti kirjutist, kuidas päeval viisakad masaid Eesti misjonäri öösel tükkideks raiusid). Tolerantsust ei saa nõuda – seda kinnitab ebaõnnestunud kooseluseaduse-kommunikatsioon; kuid tolerantsust saab arendada ja kasvatada.

Meie valitsuse kommunikatsiooni­osakonna töö on jälle läbi kukkunud: lisaks väheveenvale poliitkorrektsusele pole poliitikutelt sisukat pagulasprobleemide analüüsi kuulda olnud. Olen Erki Noolega nõus (loe tema intervjuud eelmisest EPList): me pole kuulnud valitsuse plaanist, kuidas ­pagulastemaatikat (sügavamalt kui pelgalt kemplemine mingi numbri ümber) käsitleda. Kuni meile arusaadavat plaani selgitatud pole, käivad pagulased närvidele igal juhul, olgu neid sada või tuhat.

Plaani puudumine jätab mulje peataolekust. Ja see omakorda külvab kahtlusi ka nende kodanike hinge, kes muidu tahaksid olla kaastundlikud, põgenikke aidata ja võib-olla oma katusealustki pakkuda, nagu Bob Geldof ja Soome peaminister Juha Sipilä.

Sest kõigile on – peaks olema – selge, et katla ühes servas ei saa keeta rammusamat suppi kui teises (seda kujundit kasutati palju neil aastail, kui Eesti võitles NSVList välja pääsemise eest): Euroopa täitub sõjapõgenikega iga päevaga üha enam ja selle uue situatsiooniga tuleb meilgi kohaneda. Ettekujutust väiksest rahvuskesksest euroreservaadist saavad lansseerida kas väga küünilised või väga rumalad inimesed. Sellist Euroopat, nagu Noor-Eesti esimese põlve intelligendid ette kujutasid, enam ei eksisteeri. Tuleb õppida uutmoodi elama.

Maailma parim pagulaste hingeelu käsitlenud kirjanik, Erich Maria ­Remarque, rääkis “Lissaboni öös” kuulieksistentsist: see on inimese eksistents, kes kuhugi pidama ei või jääda, kes iial ei või paikseks jääda, kes peab alati veerema. Emigrandieksistents, India kerjusmunkade eksistents, moodsa inimese eksistents, ütles ta. Isegi maakera elab emigrandi elu – ta on Päikese emigrant. Ja pagulasi on rohkem, kui arvatakse, paljud neist pole kunagi paigast liikunud.