Siim Nestor: Nimenihe = koos juhe
Avan Facebooki ja uudistevoos näen, et minu sõpruskonnas olev kasutaja nimega Õrn Kuul* on postitanud meem-pildikese, mis kõneleb keemiapilvede ohtudest. Meenub, et Õrn Kuul on varem postitanud midagi meedia ajupesust, aga mulle ei meenu, kes Õrn Kuul on ja kust ma teda tunnen. Vaatan fotosid tema kontol, teda ennast pole ühelgi neist – keemiapilved, 9/11, mustrid: must maa; kellega tegu – aru ei saa. Isegi sellest, mis soost ta on.
Tõenäoliselt on nende Facebooki aastate jooksul Õrn Kuul mu sõbral juba mitmes-mitmes kasutajanimi. Selliseid on sõbralistis üksjagu, kes näivad perioodiliselt virtuaalnimesid vahetavat. Kuidas muidu seletada, miks tuleb digitaalses sõpruskonnas aeg-ajalt täiesti võõraste ja veidrate nimedega inimestega kohtuda.
Kas need paljud inimesed teevad seda selleks, et jääda kättesaamatuks kõike jälgivale internetikuradile, vastikutele häkkeritele või ei soovi tööandjatele vastuokslikke jälgi maha jätta? Ma ei tea. Aga juhe kipub kokku jooksma, kui ei saa aru, kellega ma nüüd hetkel vestlen ja kes on see Om Yx Olen, kes palub mul ennast Mutant Disco tasuta külalistelisti panna.
Kerge digiidentiteetide ajastuga kaasnev absurd ja marginaalne probleem ning eks ole varjunimede kasutamisel täiesti traditsioonilisi põhjuseid (kinnistunud pseudonüüm või hüüdnimi, liiga kuulus nimi, spetsiaalne elukirjanduslik või trollimiseks võetud võltskarakter) ja neil on hea omadus mitte muutuda suvalisel ajahetkel.
Keeruliseks minu mitteperfektsele mälule läheb siis, kui inimesel on nimesid mitu. Üks passis, üks kunstis, üks Facebookis. Näiteks raadio- ja telestaar Indrek Vaheojaga, kel on rokkbänd Winny Puhh, kus ta nimi on Korraldajaonu, kõige kiiremas suhtluskanalis Facebook ühenduse saamiseks peab meeles olema, et seal on ta nimi Niff Naff Nuff. Selliseid mitmenimelisi on kümneid.
Kõige markantsem näide sel alal on teoloog, punk- ja indirokkar ja mitme festivali korraldaja Chungin. Kõik üle Eesti teavad teda kui Chunginit. Kui püüdsin töö asjus Facebookis ühendust võtta, siis Chunginit ma sealt ei leidnud. Parasjagu oli ta seal mingi tiibetikeelse või teoloogiaalase nime taga, mida mina polnud registreerinud. Oma elektronpostkastist ma teda ka üles ei leidnud, sest meilides ei kasuta ta nime Chungin, kodanikunime Indrek Spungin, vaid ühte nime (Anton Sadist) meilikasutajana ja meiliaadressiks on ta komponeerinud endale ajusaagimine@hot.ee. Kuidas mul peaks see kõik meeles olema? Ja kui ma talt endalt õnneks peagi kirja sain, oli ta selle allkirjastanud kui Anton Ahv!!!
Teatasin siis Chunginile, et temaga ühenduse võtmine on paras peavalu, normaalne inimene ei ole võimeline ta kümneid nimesid meeles pidama. Ja mida ta vastas?! “Jah, kallis Siim, aga kui sa teaksid, kui raske mul endal on kõike meeles pidada ja teada, kes ma parasjagu olen!”
* kasutajanimed on artiklis kergelt muudetud, et kaitsta inimesi häkkerite eest
