Munad benediktiini moodi ehk kus pankurid, poliitikud ja suhtekorraldajad sööma hakkavad?

Kolme päeva pärast paneb uksed kinni legendaarne
Tallinna kesklinna pubi Madisson, millest oli kujunenud
Eesti otsustajate lemmikpaik.

Igal ajastul on oma kohtumispaik. 90.tel oli selleks hotelli Palace lobby ja sealne pizzarestoran. Kõik olid siin. Ühes nurgas kirjutas Kaur Kender romaani, teises nurgas istus Giovanni Sposato – mäletate veel seda sitsiillasest ärimeest ja playboyd - järjekordset vallutust planeerides. Kolmandas nurgas pankurid, elektrijaamade ja raudtee-erastajad vaikselt juttu rääkimas. Kui eemalt kostus kabjaplaginat, teadsid kõik et läheneb Meelis Lao. Klopp-klopp-klopp, kolm turvameest ees, siis Lao ja klopp-klopp-klopp kolm turvameest järel. Nagu väike ratsasalk.

Aastal 2001 lõppes Palace´i ajastu. Tallinna kesklinnas avati hotell SAS Radisson ja kohe hotelli nurga peal kõrgete klaasakende taga Madissoni grillbaar. Sellest hetkest sai Madissonist "See Koht". Kes teab, miks nii juhtus. Ei olnud Madissonis ju midagi harukordset. Puidust toolid ja lauad, parkett, plastikust laelambid ja keset ruumi laiuv ümmargune baarilett. Toit oli maitsev, aga samas ei midagi erilist. Hinnad olid kõrged ning ajapikku jooksid üha enam kvaliteedi eest ära. Ka äriliselt polnud Madisson mingi edulugu. Algne plaan, et sellest saab napsuvõtmise koht, kus põhiline käive tuleb baarist, ei läinud käima. Teist korrust – lisaks tänavatasapinnale on Madissonis ka teine korrus – ei leidnud rahvas kunagi üles. Viimased seitse aastat on Madissoni käive kogu aeg vaikselt allapoole tiksunud. Keeruline isegi öelda, mis ta siis lõpuks oli – restoran, kohvik või pubi?