Üks imelik film

Veiko Õunpuu “Rouklis” valitsev stiilide segu seab vaataja senise filmikogemuse tõsise katsumuse ette, arvavad Jaan ja Viive Ruus.

“Roukli” on kummaline film. Palju hallust, pimedaid kaadreid, ootamatuid registrimuutusi. Nartsuga kinniseotud haavades jalad lohisemas teetolmus (tuttav pilt viimasest suurest sõjast). Alavalgustatud pummeldav seltskond lobisemas hämaras talumajas. Aeg-ajalt langeb mõnele (sügavmõttelisele?) näole punktvalgus, elekter kaob, midagi pole näha, lõpuks süütab tikk küünla, seejärel ülemäära pikk monotoonne rännak nõiduslikus metsas (me oleme seda kuskil näinud). Taas registrimuutus: ei tea kust, vist kaugetest hallidest aegadest ilmuvad ratsanikud, ühele tegelasele pannakse kirves kõrile, teist sunnitakse kinniseotud kätega kõndima hobuse järel (nagu sõjavangid muistegi). Siis ilmutab end müütiline Peedu, kes, näib, valvab selle maailma korra järele...