Plaadiarvustus: FIDLAR “Too” 
See on üks grupp mehi. Nimetame neid kas või tinglikult 21. sajandi ebameesteks. Mehed, kelle jaoks pole oluline auto või korter. Mehed, kelle jaoks on naised lihtsalt meeldivad kaaslased, kellega ollakse suhtes ainult siis, kui naine ise seda väga tahab. Mehed, kes saavad lapsi ainult siis, kui naine “kogemata” või kogemata rasedaks jääb. Mehed, kelle jaoks on oluline hedonism, suur kogus meelemürke ning igapäevane elurõõm ja elupõletamine. Just sellest, odavast õllest ja juhuslikust kokaiinikogusest rääkis Fidlari debüütplaat.
Möödub mõni aeg, Fidlar nopitakse üles ametliku plaadifirma poolt ja saabub kriis. Miks kõigil teistel on raha rohkem? Miks on justkui elatud küll, aga mitte midagi ette näidata pole? Täpselt nii laulab Zac Carper, kui küsib, et kas ta on eriline inimene, et ta joob liiga palju alkoholi, et tal pole justkui mitte midagi. USA lääneranniku skate-punk’i vaimus kulgev plaat käib läbi madalseisu üledoosidest (laul “Overdose”, mis vaikselt kulgedes jõuab lõpus mürarikkasse kaosesse) identiteedikriisini (“Why Generation”) kuni rõõmsamate sõpradega koos mürgeldamiseni (tõeline peolugu “West Coast”).
Plaadi tugevaimad küljed peituvad lugudes, kus vaadataksegi tagasi mitmest otsast põletatud noorusele, mis on ühelt poolt elu lahutamatu osa, kuid samas ka jätkusuutmatu. Carper tunnistab, et tema elu on täis halbu otsuseid ja purunenud suhteid (loos “Bad Decisions”). Kuni kogu subkultuuri kirjeldava lõpulooni “Bad Habits”, kus Carper nendib, et ta joob, kuni ta on tige, sest talle meeldib olla kurb ja, oh jumal, tõdemuseni “I’m becoming my dad”. Kas või selle fraasi tõttu on Fidlari teine plaat justkui hümn noorele, kes ei pea plaane, kes ei järgi ettekirjutatud rolle, vaid lihtsalt on ja kulgeb, kuni lõpuks seisad peegli ees ja mõtled, et mis, kurat, juhtus.
Dannar Leitmaa
