Kuidas ma Dismalandis käisin
150 000 inimest viie nädala jooksul ehk 4500 inimest päevas – külastusstatistika kohaselt jääb grafitikunstnik Banksy kureeritud Dismalandi atraktsiooni populaarsus briti elavate kunstnike hulgas alla vaid David Hockney näitusele 2012. aastal.
27. septembril Edela-Inglismaa rannakuurordis Weston-super-Mares uksed sulgenud “pettumuspargis” esitleti töid 50 kunstnikult 17 riigist, nädalalõppudel esinesid DJd ja muusikud. Walt Disney kaubamärgiga manipuleeriv teemapark kujutas endast katset pakkuda keskpärasele suhkrukattega fantaasiamaale vastanduvat “perepäeva”, mille kontseptsiooni kuulusid muuhulgas ka tülpinud nägudega teenindajad, kes külastajaid siiski ei morjendanud – kõik olid õnnelikud, et üldse sisse said.
Kodulehele riputatud piletimüügisüsteem nägi esialgu välja pigem nagu suvalise kalendrivaate kuvatõmmis, mitte reaalne online-rakendus, ning liigse koormuse tõttu jooksis väidetavalt seegi kokku. Kui lõpuks piletid päriselt müüki paisati, jagus neid vaid valitutele, ülejäänud jäid lootma tundide viisi elavas järjekorras seismisele. See ei takistanud inimestel üle maailma broneerimast lennupileteid Londonisse, kust edasi sihtkohta kulus veel vähemalt neli tundi mööda maismaad. Ei pääsenud sellest hullusest minagi – Dismalandi lõpunädalavahetuse maskiballi peaesinejana väljareklaamitud Massive Attack olnuks kirss kogu tordi peal, mida ei saanud söömata jätta. Ja kuigi Bristoli trip-hop-bändi etteaste “tehniliste takistuste” tõttu viimasel hetkel ära jäeti, püsis meeleolu hea ning kaks tundi piletisabas koos teiste kaaskannatajatega päädisid eksistentsiaalse ekstaasiga. Näha oma silmaga Damien Hirsti kurvasilmset valget varsatopist ja kuulata live’is Kate Tempesti eneseiroonilist lüürikat ei saa just iga päev, eriti disneylikult imeilusa ilutulestiku taustal. Rääkimata Banksy enda loodud lahustunud Arielist, pargi maskotist, mis nii mõnelgi varasemal päeval külastajate järjekordseks pettumuseks eemaldatud oli. Soetatud näitusekataloogi soovitas kanepit pahviv keskealine šikk inglise leedi mul aga hoolega alles hoida – eBays saaksin selle hiljem kümnekordse hinnaga maha müüa.
Kurikuulsa Banksy enda sõnul polnud tegu lihtsalt kunsti-show’, vaid jõhkruse ja kuritegevuse piirimail toimiva laadaplatsiga, mis pole mõeldud ainult tarbimiseks, vaid järelemõtlemiseks; mitte ainult vaatamiseks, vaid nägemiseks. Ning kuigi sotsiaalkriitilistes kunstieksperimentides pole midagi uut ei laias maailmas ega Eestiski, osutus Dismalandi efekt massiivseks ja paradoksaalseks. Järelturul tõusis viienaelaste eelmüügipiletite hind paarisajani ja tahtjaid jagus, tänaseks toimub veebifoorumites juba ka teemapargist varastatud atribuutika must müük. Külastajate poolt tekitatud 20 miljoni naelane käive on aga mereäärse linnakese teistegi ürituskorraldajate huviorbiiti tõstnud. Banksy hüpotees peab paika – raha ei haise, eskapism ei aita.
