Pea poisil lõikab – lukud teda kinni ei pea!

Seewaldist jooksus. Skisofreeniahaige noormehe vanemad on ära vaevatud, sest psühhiaatriakliinik nende poega kinni pidada ei suuda.

ISA: Jah. See on meil nii juba 12 aastat.
EMA: Praegu on ta kolmkümmend aastat vana. Lapsest-peast oli täiesti terve. Kui oli kaheksateist, vaatan ükskord – hakkab katusele ronima! Mõtlesin, et on narkootikume saanud!
ISA: Aga midagi ta ei olnud saanud.
EMA: Ja siis hakkas igasugu asju ette kujutama. Et tal on punane Ferrari, nägi luulusid. Saatsime ta psühhoneuroloogiahaiglasse. Skisofreenia! Kui normaalsem oli, tõime jälle koju tagasi. Ta on muidu väga hea poiss, üldsegi mitte paha…
ISA: Kool, keskeri-õppeasutus jäi tal lõpetamata. Lõpuklass jäi pooleli.

Me istume eramaja köögis mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast. Pereema keedab kohvi ja teeb juustusaiu. Isa istub laua taga, murelik nägu ees. Mõlemad 48 aastat vanad. Poega parasjagu kodus ei ole, haiglas ka mitte. Hommikul oli olnud veidi rahutu, sai natuke raha ja läks linnapeale.

ISA: No poole aasta peale keskeltläbi kuu on ta haiglas. Saab oma ravikuuri ja lastakse koju. Arstid küsivad, kas poiss on traumasid saanud või on peres kellelgi sellised asju olnud. Midagi ei ole! Kellegi pole midagi niisugust olnud.
EMA: Nüüd joob ta õlut ka ja see teeb asja veel keerulisemaks.
ISA: Aga kõige hullem on see, et ta põgeneb haiglast ära. Peaks olema kuu aega sees, et ravi mõju avaldaks, aga ta on sul kolmandal õhtul kodus tagasi. Ja mis ravi see siis on! Mis kasu sellest on! Mitte midagi!