Kiirelt ja vähevihaselt
Alati, kui ma vaatan mõnd põnevusfilmi ja seal juhtub mingi äpardus, õnnetus, altvedamine, konspiratsioon vms, mis hakkab pinget üles kruttima, ja ma sellest pinevuse kruttimisest ärritun, mõtlen ma, et miks kõik laabuda ei või. Miks ei valmistata kunagi näiteks spioonifilmi või telesarja narkolaborit pidavast õpetajast, kus kõik sujub nagu lepase reega, kõik läheb muretult ja normaalselt? Meeldiv oleks ju jälgida, kuidas kellelgi läheb hästi?
Pisut teistpidi on biograafiliste filmidega. Eriti sellistega, mille peakangelase elukulg on sulle enam-vähem tuttav. Vat siis kulgeb kõik ootuspäraselt, väsitava ärevuseta – filmilugu lihtsalt jõuab sündmusteni, millest sa tead, et need peavad juhtuma.
Selline mahe ja meeliraputamatu minekuga on režissöör F. Gary Gray (mõned varasemad filmid “Friday”, “The Italian Job”, “Be Cool”) lavastatud biopic Los Angelese gängisõdadest ja narkoärist vaevatud slummidest välja rebinud gängstaräpi pioneeridest hiphopkollektiivist N.W.A (Niggaz Wit Attitudes). Kenasti ja klišeevabalt üles võetud, heade osatäitmistega. Hoolimata sellest, et linateose kahe ja poole tunni sees on üksjagu vägivalda, konflikte – reetmist ja alatut petmist – ja mõned surmad, võib öelda, et see on film, kus kõik laabub. Stressitult just nagu mõnel miljoni poolalasti inimesega basseinipeol mõne hiphopmiljonäri villa aias, millistes filmi “Straight Outta Compton” vahendusel korduvalt viibida saab. Ja kuigi ka autobiograafilisi filme võib lavastada ja on lavastatud pingeid kruvivana, on Gray – ja ilmselt kaaluka hääleõigusega filmiprodutsendid, N.W.A liikmed Ice Cube, Dr. Dre ning tänaseks meie seast lahkunud Eazy-E lesk Tomica Woods-Wright – valinud draama hinge istutamise ja kasvatamise asemel tee, kus silme eest vuhiseb mööda, üsna tempokalt, suur kogus sketše ajaloolise räppbändi käekäigust. Näeb ikoonilisi sündmusi, näeb varem vaid asjaosalistele teadaolevaid stseene – ilma närviliseks kiskumata ja kangelastele süvitsi kaasa tundmata. Ice Cube, Dr. Dre ja Eazy-E on filmi peaosas ja eks see ole nende valik: kärpida ja suruda kolm eraldi filmi võimaldavad isikulood ühte filmi.
Kindlasti on siiski äärmiselt pingeline vaadata “Straight Outta Comptonit” inimestel, kes on ise filmis räägitavaga seotud. Kuidas mind on kujutatud? Kas mulle on sõnu suhu topitud või sealt liiga palju välja jäetud? Kas ma olen üldse filmis sees?
Viimasele küsimusele sai pettumust valmistava vastuse “Ei!” N.W.A algkoosseisuliige ning Eazy-E ja bändi mänedžeri Jerry Helleri loodud plaadifirma Ruthless Records esimese kassat teinud hiti autor Arabian Prince (aastal 2006 Eestit külastanud tegelane muide). Teda pole üheski bändi esimesi samme kajastavas stseenis, kus ta võinuks olla. Ühtlasi on ta fotol trupi kuulsaima, filmiga sama nime kandva albumi ümbrisel, aga filmis näe mitte.
N.W.A mänedžerile Jerry Hellerile, kelle kujutis on filmis (Paul Giamatti) antikangelane, pakkus ekraanil nähtu aga sellise elamuse, et ta on seniajani keeldunud ajakirjandusele nähtut kommenteerimast, vihjates vaid, et tõenäoliselt on siin kohtusse kaebamine soolas. Filmi stsenaarium kasutab mitmeid episoode, mis said avalikuks just Helleri memuaarides “Ruthless: A Memoir”, kuid tema mälestuste kohaselt on selle räpipesa antikangelane Dr. Dre.
Kriminaalkurjategijast plaadifirma Death Row Records boss Suge Knight – ambitsioonikas turvamees/kapp, kes meelitas Dr. Dre N.W.A tegemistest lahku lööma – oli filmist juba enne selle nägemist väga erutunud. Ta oli veendunud, et linateoses kasutatakse õigusteta ära kujutist temast ja tema nime, mille autoriõigus mõistagi talle kuulub, ning sõitis filmi reklaamivideo võttepaigale, kus toimunud tüli viis selleni, et Suge sõitis maasturiga kahele inimesele otsa. Üks neist suri. Suge’il avaneb taas võimalus vangis kükitada. Ühtlasi lavastas ta justkui N.W.A stoorile ühe traagilise episoodi elus eneses juurde.
Nii et seda ekraaniteost on võimalik vaadata ka ekstreemselt erutunult.
Teistpidi põnev mäng on jälgida, mis on filmist välja jäänud. Suur osa “Straight Outta Comptoni” kajastusest meedias keskendub filmis esinevatele tõestele, vähem tõestele ja olulistele, kuid stoorist välja jäänud faktidele osutamisele. Ja neil puhkudel näidatakse süüdistavalt filmis konkurentsitult kõige positiivsemalt esitatud kangelasele Dr. Drele.
Küsitakse: kui N.W.A oli grupp, kes lõi endale uhkelt vastu rindu “Meie oleme real!”, bänd, kes rääkis, et nende tekstid on seetõttu nii vägivaldsed, seksistlikud ja ropud, et nemad räägivad reaalsusest ilustamata, siis kuidas saab sellest bändist rääkivas filmis üks peakangelastest nii ilustatud olla.
Dre kujutamisele filmis heidetakse ette mitmeid nüansse. Alates koomilistest. Ta on justkui pusimas süntesaatoril, et leida töötav viisijupp, millest sai tema sooloalbumi esimene ja suurim hitt “Nuthin’ But a “G” Thing”, kui tegelikkuses on seesama viisijupp pärit samast 70ndate funk-loost, mida ülejäänud “G”-lugu iseenesest sämplib. Kuni kõige tõsisemateni. Dr. Dre on füüsiliselt rünnanud mitmeid naisi – ekskaasasid, on visanud trepist alla ja peksnud naisterahvast, kelle tehtud telesaatelõik teda marru oli ajanud... Filmis pole sellest piisakestki. Hoopis teda ennast lööb filmi sissejuhatavates lõikudes naine: tema ema, selle eest, et poiss DJ-otsade asemel tõsisemale tööle ei lähe. Ning Dre annab ühe obaduse tema kasuvenda rünnanud mehele. Filmi linastuse järel kerkinud meelehärmile Dr. Dre kui paimehe esitamisest vastas kangelane ise avaliku kirjaga New York Timesis, kus teatas põgusalt, et palub vabandust kõigi naiste ees, kellele on elu jooksul haiget teinud. Nii nähakse “Straight Outta Comptonit” kui maailma kõige jõukama muusik-inimese Dr. Dre imago ja brändi kaunistamist.
Kindlasti on naistevastase vägivalla (ikkagi ebameeldiv vaatepilt, eks ole) ja mõningase muu kahtlase kraami (näiteks, kuidas aidsi surnud Eazy-E kuuele naisele seitse last sigitas) välja jätmine filmist põhjuseks, miks see film üldse teoks sai ja miks see film nii ootamatult populaarne on. Dr. Dre asus aastast 2009 saadik kavandatud filmi produtsentide sekka alles hiljuti – lugedes Ice Cube’i ulatatud ja ilmselt talle soodsat stsenaariumi. Ja alles augustikuus esilinastunud film on juba praeguseks maailma kõigi aegade kõige paremat kassat teinud muusikaline biograafia kinolinal: kahe nädala eest möödus “Straight Outta Compton” dollaripakilt Johnny Cashi elust pajatanud filmist “Walk the Line”. Eks publikumenule ole kaasa aidanud ka geniaalsed reklaamikampaaniad ja et politseivägivald mustanahaliste vastu (N.W.A kandvaim teema) köeb Ühendriikides viimastel aastatel väga tuliselt.
Mis mind üllatab, on, et filmist on täielikult välja jäetud N.W.A teine album “Niggaz4Life” (1991). Isegi plaadikaas ei lipsa ühestki kaadrist läbi. Plaat ei ole verstapost nagu bändi debüüt, ei saanud ka kriitikutelt suurt kiita, kuid siiski kui jõugu karjääri lõppu jäänud triumf – esimene hardcore-räpp album, mis tõusis USA albumimüügitabelis esimeseks. Ja kuidagi vähe näeme siin filmis räpikangelasi loominguliste palangute ja piinade küüsis.
