Üksinda Marsil lõksus
Sulev Vedler luges 355 lehekülge “Marslast” ja vaatas sellele kinos 2 tundi ja 21 minutit “Marslast” peale.
Olen omadega põhimõtteliselt perses.
See on minu kaalutletud arvamus.
Täiesti perses.
Mind pidid ootama ees elu parimad kaks kuud, kuid kuuendal päeval sai sellest kõigest õudusunenägu.
Need on esimesed laused Andy Weiri menukist “Marslane”, mis räägib astronaudist, kes jääb kogemata Marsile, sest Maale tagasi pöördunud kaaslaste arvates hukkus ta jubeda tormi ajal.
Õnnetu selli olukord on hullem kui Robinson Crusoel, sest punasel planeedil pole õhku. Pole vett. Puudub fauna. Puudub floora.
Mõtlesin, et ma oleks selles olukorras vist hulluks läinud.
Aga peategelane Mark Watney ütleb: “Olen omadega perses ja surmale määratud! Olgu, püüan rahuneda. Olen kindel, et leian mingisuguse lahenduse.”
Ta leiabki ja kuidas veel. Lõuna-Eestis kasvanuna pole ma näinud Soome telest MacGyveri uskumatuid nippe, sestap meenutab “Marslane” mulle pigem “Saladuslikku saart” ja teisi Jules Verne’i jutte, mis lähevad peale algkoolipoistele. Peategelane suudab moodsat teadust kasutades välja tulla ka kõige hullematest olukordadest, kusjuures olukorrad lähevad aina hullemaks. Selles raamatus läheb alatasa midagi nässu. Igav siin ei hakka.
Teaduse ja tehnika poolest on raamat võrratu. Oma asjatundlikkusega meenutab ta Matthew Glassi ökopõnevikku “Ultimatum”, mille autor demonstreerib, et on peensusteni kursis rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia nüanssidega.
Ka huumorit on “Marslases” parasjagu. Stiilinäide: “Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole mingi memmekas, kaugeltki mitte. Olen täiskasvanud mees, kes ainult mõnikord mähkmeid kannab (EVA-skafandris tuleb seda teha).”
Põnevus püsib lõpuni, sest lugeja ei tea, kas peategelane pääseb Maale või leitakse ainult tema päevik (suurema osa “Marslasest” moodustavad Watney sissekanded päevikusse).
Kui midagi ette heita, siis tegelaste üheplaanilisust ja tunnete nappust. Üksinda Marsil olla peaks olema ikka eriliselt painav. Painajalikkust ja hirmu on siin liiga vähe.
“Marslane” on teadlaste peres kasvanud ja tarkvarainsenerina leiba teeninud Andy Weiri esimene teos. Ta kirjutas seda järjejutuna, mille pani tasuta veebi. Fännide nõudmisel tegi ta teosest Kindle’i versiooni, mis tõusis Amazoni teadusliku fantastika teoste müügitabeli tippu. Seejärel müüs Weir 100 000 dollari eest trükiõigused. “Marslane” on püsinud juba üle aasta USA enimmüüdud raamatute pingereas. Pole küll seda kordagi juhtinud, aga hoiab viimasel ajal väärikat teist positsiooni.
Muidugi jõudis teos ka kinolinale. Filmiversioonile on samuti heidetud ette suurte tunnete nappust – eriti kui arvestada, et režissööriks on “Tulnuka” lavastamisega end kosmosevõdistajate ajalukku filminud Ridley Scott. Aga arvestades algmaterjali pole tulemus sugugi paha. Ja peaosatäitja Matt Damon pole samuti eriline karakternäitleja, pigem tuntakse teda Jason Bourne’i märulitest. “Marslane” on täiesti vaadatav film, Scotti “Tulnuka” ja “Prometheuse” tüüpi teost ei tasu siit oodata, küll aga võib seda vabalt võrrelda Alfonso Cuaróni tunamulluse “Gravitatsiooniga”. “Marslane” on muuseas üks neist filmidest, mida rahvas naudib ka lõputiitrite jooksmise ajal, mitte ei jaluta kohe saalist minema.
PS Peategelase muusikavalik koosneb komandöri arvutist leitud diskomuusikast, mida ta kuulab nõrkemiseni. Oma tunnuslauluks valib ta loomulikult Bee Geesi loo “Stayin’ Alive”.
