Maria Ulfsak soovitab “Kõnd”
Philippe Petit’ 1974. aastal aset leidnud hullumeelset ronimisakti New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel on nimetatud “sajandi kõige kunstipärasemaks kuritööks”. Muidu oleks see “kuritöö” ehk ajapikku ajaloo hämarusse vajunud, aga teadagi, mis nendest tornidest sai, ja juhtunu abil tegi ka Petit tõelise comeback’i. Ta on kirjutanud raamatuid, 2008 valmis temast Oscari võitnud dokumentaalfilm “Man on Wire” ja nüüd sai valmis ka Robert Zemeckise mängufilm nimega “Kõnd” (The Walk).
Võrreldes James Marshi dokumentaaliga ei saa me mängufilmist suurt rohkem toimunu kohta teada, mängufilm jätab isegi paar asja rääkimata (tõsisemad konfliktid, kallima petmine Ameerika fänniga jne). Mõlemas filmis on sellele imelikule muinasloole sarnane tagasivaateline struktuur, ühes räägib peakangelane ise, teises jutustab ta Joseph Gordon-Levitti kehastuses, aga mõlemal juhul on kuulsa loo lähtepunktiks sama juhtum. Noor Philippe on hambaarstikabinetis, näeb seal ooteruumis ajalehes kavandit WTC tornide ehitamiseks ning mõistab, et seal, alles planeerimisjärgus olevate tornide vahel, peitubki tema kutsumus ja unistus. Edasine lugu salajase köielkõnni planeerimisest ja elluviimisest on dokis ja mängufilmis üsnagi sarnaselt lahti mängitud. Milles aga seisneb suurim erinevus, on Zemeckise meisterlikkus lugu visuaalselt jutustada ja muidugi ka tänapäeva tehnika jahmatavad võlutrikid. Siinkirjutajal õnnestus “Kõndi” vaadata Kosmose IMAXi saalis, ja ei saa salata, filmi puudujäägid või sentimentaalsed maitsevääratused jäävad täiesti tagaplaanile, kui su silme ees on reaalne oht neljasaja meetri kõrguselt pea ees alla prantsatada. Sarnane efekt oli ka hiljuti samal ekraanil “Everesti” vaadates (kel veel nägemata, tasuks proovida) – IMAX petab ikka aju kohati niimoodi ära, et käsi haarab tooliäärest kinni ja saalist välja minnes toetab nii mõnigi end seina vastu nagu kell neli hommikul koju taaruv juubelikülaline.
Saan täiesti aru, kui mõnes vaatajas tekitavad vertiigot hoopis Joseph Gordon-Levitti prantsuse aktsent ja kerge magus suhkruvaap, millega see lugu kaetud on. Aga mina isiklikult pean Petit’ jaburat ideed täiesti geniaalseks ja olen lapsikult rõõmus, et Zemeckis mu temaga koos sinna katusele kõõluma viis.
Alates 9. oktoobrist kinodes üle Eesti.
