Igatahes sai seesama foto raamatu ajendiks, sest autor Frederic Beigbeder, kes on Prantsusmaal kuulus seltskonnategelane, märkas seda pilti ühes Hanoveri kohvikus New Hampshire’i osariigis ja hakkas ilusa tüdruku ning temaga seotud staaride peale mõtlema. Nii see lugu hargneb: kuidagi käänuliselt nagu inimese mõtted ja sisekõne tavaliselt. Autorit huvitab kõik – siit leiab näiteks ka leebet psühhoanalüüsi selle kohta, miks teda valdab noorte inimeste kultus (gerontofoobia, ütleb ta ise). Samuti leiab pildikesi Ameerika möödunud aegade suurkujude Eugene O’Neilli, Charlie Chaplini, Ernest Hemingway, Truman Capote’i, Vanderbildtide jt eraelust.

Ilmselt maksab autori stiil lõivu tema sisemisele ajakirjanikule – Beigbeder on ajakirja Figaro kolumnist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Ajakirjanik peab olema kiire, ühtaegu pealiskaudne ja täpne, väljenduma „lihtsale inimesele“ arusaadavas keeles ning kirjutama „seksikalt“. Suured nimed, suured lood – see on iga endast lugupidava ajakirjaniku kreedo. Ja kuna autor toonitab, et tegemist on faction ’iga (fact+fiction) ehk vanas kõnepruugis tõestisündinud looga, siis jääbki üle uskuda, et kõik eespool nimetatud tegelaste südametes ja peades täpselt nii toimuski. Veenvalt mõjub ka pikk bibliograafia nimekiri raamatu lõpus.

Püstitatud ülesanne on ambitsioonikas – kultuuriajaloolise seltskonnakroonika abil jõuda iseenda olemuse parema mõistmiseni. Kõik see on Beigbederil väga hästi läbi mõeldud ja komponeeritud… Ja ometi ei juhtu midagi hullu, kui te selle raamatu lugemata jätate. Raamatut võib võtta ka äratusena: kui teid nende inimeste elulood huvitavad, siis on lisaks „­Oonale ja Salingerile“ võtta internetitäis materjali. Aga kui piirdute vaid selle raamatuga, on teil vähemalt edaspidi varrukast võtta mõni pikantne seik suurkujude siseheitlustest.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena