“Ma ootasin võlutabletti!”
Sotsiaalmaja esimese korruse tuba Tallinnas. Õhus hõljub toidulõhn, just oli lõuna. Nüüd aurab termoskruusis suur piimaga kohv.
Selle toa elanik on Sergei. 43-aastat vana mees, viimased 10 aastat veetnud ratastoolis. Oma jalul ta toaukseni nelja meetrit minna ei suudaks, kui tugiraam appi võtta, siis vast ehk kuidagi.
Tervis hakkas viletsaks jääma 14 aasta eest. Järk-järgult. Kõigepealt kadus hääl – Sergei sosistab väga vaikselt. Telefon tal on - mõranenud klaasiga nutikas - aga sellega rääkida temaga ei saa, sest mikrofon Sergei sosinaid kinni ei püüa.
Jõud kadus, tasakaal hakkas kaduma. „Ühel ilusal päeval kukkusin tänaval kokku. Inimesed kutsusid kiirabi. Viidi haiglasse,“ sosistab Sergei.
Ta ei jaksanud püsti seista. Praegu on nagu on - mõni päev on parem, teine halvem. Igal hommikul tõuseb üles, ronib trenažööri otsa ja väntab.
Sergei on üks neist sajast inimesest Eestist, kes enda peal inimkatseid tehes süstisid apteegis vabalt saadavast nohurohust Sudafed ja kaaliumpermanganaadist kodusel teel valmistatud segu, et sellest kaifi saada.
Nad said kaife, aga neil kaifidel olid rängad tagajärjed. Kaaliumpermanganaadist saadud mangaanikogused ületasid soovitavaks peetavaid päevanorme paar tuhat korda. Mangaanimürgistus, mida meditsiiniõpikutes kirjeldati 19. sajandi mangaanikaevureid tabanud haigusnähtude põhjal, jõudis taas maailma meditsiiniajakirjadesse Eesti näitel eelmise kümnendi viimastel aastatel.
Noortel inimestel tekkisid Parkinsoni tõvele iseloomulikud sümptomid – sundliigutused, tasakaaluhäired, häälemuutused ja värinaid.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog Katrin Sikk, kes Sudafedi süstijaid ja nende mangaanist kahjustatud ajusid uuris, sai kutseid mitmetele rahvusvahelistele konverentsidele, ta käis isegi USAs toksikoloogiakonverentsil. Noorte inimeste mangaanimürgistus oli maailmas uus asi.
Sama koostisega nohurohud on levinud kõikjal maailmas, aga viis, kuidas Sudafedist efedrooni kättesaamiseks kaaliumpermanganaati kasutada, jõudis siia Venemaalt. Koos kõikide tagajärgedega.
Noorukina oli Sergei lootustandev jalgpallur, keskmängija. Käis Tallinnas Valeri Bondarenko juures trennis.
Saatus teda ei hellitanud. Ta oli 13, kui suri ema. Süda. Aasta hiljem läks isa – põles joomase peaga korterisse sisse. Sergei jäi vanemate õdede kasvatada.
Siis tuli sõjavägi, Nõukogude Armee. Oli Riias autojuht. Aga liit lagunes ja 1992. aastal oli ta pärast pooleteistaastast teenistust kodus tagasi.
„Selline tunne oli, et Nõukogude Liitu enam ei ole, kõike võib teha.“
Hakkaski tegema. Läks autotöökotta tööle, jõi kõvasti ja õppis sõprade õhutusel end süstima. Algul tegi ühe korra kuus, joomine oli ikka põhiline. Vene ajast jäänud efedriiniampullid olid siis liikvel, neid müüdi althõlma. „Tegid süsti ära, tekkis selline energia, et oled maailma kuningas,“ sosistab Sergei. Naerukurrud silmades.
„See (narkootikumid - toim.) oli moodne. Kes ei olnud proovinud, see oli lohh. Kõike tehti.“
Saabus päev, mil efedriini enam ampullidena ei liikunud. Siis võeti ette köharohi Solutan, see sisaldab ka efedriini. „Tuli ehitada väike samagoniaparaat, et efedriin köharohust kätte saada,“ kirjeldab ta.
Ja siis tuli Sudafed.
Süstimine läks aina tihedamaks. „Ma ei saanud nõela otsast ära. Raha polnud. Sudafed oli kõige odavam.“
„Hakkasin varastama, sinna läks see töökoht ka. Ma olen kolm korda vanglas olnud, kaheksa korda karistatud. Vargused, huligaansused… Selleks, et saaks süstida.“
„Esimene karistus oli kolm kuud, siis oli aasta, siis aasta ja üks kuu,“ arvutab ta oma vanglas istumised kokku.
„Nüüd on narkootikumidega kõik. Ainult kohvi joon.“
Pildi lõi selgeks haiglas – tema voodi juurde tulid usklikud oma voldikutega. „Lamasin seal. Hakkas nii helge ja hea, hakkasin kohe aru saama. Ma sain aru, kui raske patt on narkootikumid. Jumal on ikka võimas.“
Nüüd käib ta igal pühapäeval Nõmme baptistikirikus. Varem käis kolm korda nädalas, aga linna ostetud (ta ise maksis 10%,) elektriauto on praegu katki, 800 eurot remondiks tuleb endal leida, aga seda pole kuskilt võtta. Muidu sõitis enne ka kesklinna ja kolas seal ratastooliga ringi. See oli vaba mehe elu. Nüüd takso viib pühapäeval kirikusse ja toob pärast tagasi.
Tööd saaks Sergei teha arvuti taga. Tal on vene, inglise ja eesti keel suus. Üks firma rääkis, et teeb USAga koostööd. Sergei vuhkis kaks kuud tööd teha. Aga firma kadus ära, meilidele ei vastatud. Raha pole ta siiani näinud.
Sergeil on poeg, 22 aastat vana. Viimati nägi poissi, kui see oli 6aastane. Poeg elab Narvas, nad räägivad internetis ja vahetavad SMSe. Kui poeg tahaks aidata? „Ma ei võtaks seda vastu. See on minu süü, et ta isata on kasvanud.“
Sergei töölaual on päevinäinud lauaarvuti. Avatud venekeelne piibel ja korralikult rivis hulk musti köiteid – juutide Toora. „Ma loen iga päev.“
Ta rõhutab, et tuleb olla tänulik. Isegi selle eest, mis tema elus on juhtunud. „Kui sa oled tänulik, siis jumal annab alati natuke lisaks. Võti on selles, kuidas ma ise oma elusse suhtun.“
Aleksandr* tuleb ise jalgrattaga. Kui rattalt maha ronib, siis on näha, et kõnnak on vaevaline. Ta on enne saatnud SMSi – „Kas teid hoiatati, et mul on rääkimisega probleem. Väga raske aru saada.“
Ta kirjutab püüdliku käekirjaga vastuseid paberile, sest harjumatu kõrv ei suuda tema häälitsustes sõnapiire tajuda.
Tervis läks käest aastail 2008-2009. Algul olid mingid sümptomid, aga siis muutus kõik järsku. Kõige raskem on, et jalgades ei ole jõudu.
Aga tal on töö, ülemus ei tea, mis temaga tegelikult juhtus, miks ta imelikult kõnnib ja arusaamatult räägib. Käed on osavad, saab hakkama.
Süstima hakkas, sest otsis seiklusi. Algul jõi kõvasti, siis tuli amfetamiin, joomasõbrad kadusid ära, kui tulid narkosõbrad.
Ta tõmbab sõnale „sõbrad“ rasvased jutumärgid ümber. Ta ei tea neist midagi. Kui poes vastu tulevad, siis ütlevad tere, rohkem ei suhelda. Üks Sudafedi-sõber suri veremürgitusse.
Pärast haigeksjäämist tegi Aleksandr süstimisega lõpu. Aga hinges piinab küsimus, kuidas saada terveks. „Ma ootasin mingit võlutabletti.“
Seda ei ole tulnud. Ta on kaevunud psühholoogiakirjandusse, teeb ise arvutis muusikat. Kooliharidus jäi põhikoolis pooleli, aga mõne aasta eest lõpetas täiskasvanute gümnaasiumi: „Eesti keeles sain 60 punkti.“
Praegu käib jõusaalis ja tööl. Tal on 9aastane poeg, aga side kadus, kui ta haigeks jäi.
Aastavahetusel on tal ees tähtpäev: ta on oma elukaaslasega kaks aastat koos elanud. Näitab mobiiltelefonist pilti, kus ta on kena naise kõrval Petseri kloostris.
Nad tutvusid internetis. Aleksandr ütleb, et oli ennegi proovinud neti teel tutvusi sõlmida, aga naised tegid minekut, kui teda nägid. See naine jäi.
„Ma enam üldse inimestega ei suhtle,“ kirjutab ta. Ta silmad võtavad kalgi, eriti halli varjundi.
Kui Sergei on kinni jumalas, siis Aleksandr püüab iseendast ja psühholoogiakirjandusest juhtunule vastuseid leida. „Iga kogemus on positiivne,“ kirjutab ta. Tundub, et ta ei taha enam selles vanas loos kaevata. Tal on uus elu.
*Nimi on muudetud, pärisnimi on toimetusele teada.
