Kõik ju armastavad BBC komöödiaid
Nick Hornby
„Naljakas tüdruk“
Tõlkinud Triin Tael. Varrak, 2015. 375 lk.
Kõik ju armastavad BBC komöödiaid! Kas pole nii? Alates „Monty Pythonist“ kuni „Black Booksi“ või „`Allo `Alloni“, on BBC komöödiasarjad suurepärane ravi kurva tuju vastu või lihtsalt kvaliteetne ajaviide pühapäeva õhtupoolikuks. Sarnaselt kerge ja meelelahutuslik on ka tuntud briti kirjaniku Nick Hornby värskeim romaan „Naljakas tüdruk“, mis – oh üllatust! - jutustabki ühe väljamõeldud BBC sarja „Barbara (ja Jim)“ tegemisest 1960ndatel. „Naljakas tüdruk“ on noor naine Sophie Straw, aga sugugi mitte vähem oluline pole ka ülejäänud sarja meeskond: meespeaosatäitja, produtsent ja kaks stsenaristi.
Kuigi enamik eesti publikut on nii mõnegi BBC komöödiasarjaga tutvust teinud, ei tunne me üldiselt BBCd enne 1960ndaid, mil kanali keelepruuk oli üliametlik ja teemavalik väga konservatiivne. Hornby väljamõeldud „Barbara (ja Jim)“ sai populaarseks just tänu tabude murdmisele toonases kontekstis. Näiteks osa, kus sarja peategelased otsustavad abielu lahutada, peeti niivõrd hulluks ideeks, et sõna „lahutus“ ei mainitud igaks juhuks ekraanil kordagi. Sellest hoolimata kogunes erutatud publik telerite ette, et ajaloolist momenti mitte maha magada.
Kõige naljakam on raamatus (ainuke) paha tegelane. Nimelt peen kriitik Vernon Whitfield, kes võitleb suure pühendumusega „rumalate“ ja „labaste“ komöödiasaadete vastu. Tema ideaaliks on „Piibusuits“, päeva viimane saade enne programmi lõppu, kus „habeme ja prillidega ... mehed rääkisid marruajava enesekindlusega Jumalast ja vesinikupommist ja teatrist ja klassikalisest muusikast“. Igal juhul tehakse nõme kriitik Whitfield vaatamata enesekindlusele ja Cambridge’i ülikooli kraadile maatasa. „Ma arvan, et te oleksite võinud nelisada aastat tagasi samasuguses saates olla,“ ütles Dennis, „ja kurta, et debiilikud naeravad Shakespeare’i vaadates.“ Ja kui juba nelisada aastat tagasi sellised Whitfieldid tegutsesid, pole ilmselgelt temasugused ka nelikümmend aastat pärast Hornby raamatu tegevust kuhugi kadunud.
Kuigi „Barbara (ja Jim)“ ühes Sophie Straw’, Vernon Whitfieldi ja teiste tegelaskujudega on väljamõeldis, siis keskkond ja BBC toonane atmosfäär on reaalsed. Viimases peatükis toob autor tegelased tänapäeva, kus nad juba eakate ja auväärsete staaridena saavad võimaluse veel kord koos laval esineda. Sophie näeb paljusid noori naisi, kes tahavad öelda, et „ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud“. Tegelikult tunneb naine vana kooli komöödianäitlejana häbi, et ta „kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on“. Mis muuseas tuletab meelde, et viimasel ajal on tõesti tekkinud plahvatuslik „naljakate tüdrukute“ buum. Ameerikas tegutsevad Lena Dunham, Amy Schumer, Rebel Wilson ja mitmed teised, kes naerutavad publikut ilmselt samamoodi maailma muutvate tagajärgedega nagu Sophie Straw-sugused 1960ndatel. Kuigi jah – mis seal salata – pigem analaaseksi ja tupehügieeni teemaliste naljadega. Sest kuigi vanad briti sarjad võivad endiselt olla väga vaimukad, vajab maailm ikkagi ka uusi kombeid ja tabusid, mida välja naerda.
