Noore naise pihtimus: Miks ma käin orgiatel

Mõni eelistab turvalist elu, mõni teine peab pidevalt eksperimenteerima.

Läinud nädalal kirjutasin reportaaži Viimsi täiskasvanute spaast, kus õhtujuhid utsitasid külalisi (üsna edutult) vabameelsusele. Pärast loo ilmumist võttis minuga ühendust noor naine, kes oli valmis ka Ekspressi lugejatele selgitama, miks ta sellistel üritustel käib. Mitte ainult kummalistes spaades, vaid ka seksiklubides.

Tegemist on varastes kolmekümnendates mitme kõrgharidusega ilusa naisega. „Kunstihing,“ nagu ta end kirjeldab.

Edasilugemine toimub teie enda vastutusel.

Kuigi ma olen biseksuaalne, siis sellises kohas naised mind ei huvita. Minu poolest võiksid seal ainult üksikud mehed olla ja võib-olla mõni oma sõbranna seltskonna mõttes ka. Ega seal alati parimaid valikuid ei ole ja kõige parem on minna nii, et keegi „oma“ ka kaasas oleks.

Kõige suurem vaimne blokk on hetkeni, kui kohale jõuan. Kui oled sellisesse kohta jõudnud, kus seksid mitme silmapaari all, muutub kõik kuidagi tähtsusetuks. Seal ei ole mängus mingeid tundeid. Tegemist on ainult paljaste kehadega üksteise vastas. See kõlab isegi mulle veidi võikalt, aga sel hetkel pole tõesti enam vahet, kas sind on rahuldanud kaks, kolm või viis meest.