Eesti jälg kollektiivses alateadvuses
22. oktoobril oleks Areeni kauaaegne toimetaja, kirjandus- ja veinikriitik ning kirjanik Kalev Kesküla saanud 56aastaseks.
„Mis on meil rääkida iibest, kui rahva bioloogiline elujõud näitab langust? Kui kõik naised hakkavad lastekasvatamise asemel otsima kõrgemat eneseteostust, on eesti rahvas õige pea otsas. Sartre’i või Cantori intellektuaalsed konstruktsioonid hakkavad pakkuma sama rõõmu mis imik. On see alles rahvas: tõuseb enne oma lõppu harukordsele intellektuaalsele tasemele. Milline jälg jääb temast maailma, ajalukku, kollektiivsesse alateadvusse?”
See tsitaat ei pärine mitte seitsmekümneselt Runnelilt, nagu võiksite arvata, vaid kahekümne viieselt Mati Undilt artiklis „Emantsipatsioonist”. Aasta oli siis 1969.
See võiks olla meie rahvuskehandi manifest, oma antiintellektuaalsuses väga julgustav. Unt nägi ette, et vaimupanemine ei päästa rahvust, on vaja kehandit, inimmaterjali. Kedagi, kellele Undi-sugused saaksid vaimu panna.
Kreutzwald ja Hurt, nemad võisid küll vaimust rääkida, sest siis tuli rahvast mürinal juurde, nüüd tuleb mõelda sellele, et meie lastelgi oleks kellelegi emakeelseid luuletusi kirjutada.
Samas on Undi küsimus ikkagi põnev – missugune on meie jälg kollektiivses alateadvuses? Meie enda ja Euroopa Liidu alateadvuses?
Piiririik, kus elab Keisri Hull?
Või järjest enam kujutlus väga väikesest ja rikkast rahvast, kes jääks järjest väiksemaks, aga saaks järjest rikkamaks. Ja viimne eestlane oleks muidugi kõige rikkam, aga kardetavasti ei loeks ta Sartre’it, sest Sartre oli kommar või vähemalt midagi sinnapoole.
Ärgem laskem sel kujutlusel lihaks saada. Enne lõppu ei ole vaja erakordset intellektuaalset taset, siis on vaja ainult armastust.
Olgem vaimsed, aga saagem ka lihaks! Vaadakem, et naise karv läigiks! Jäägem moodsaks!
„Eesti jälg kollektiivses alateadvuses” ilmus 2009. aastal Kalev Kesküla raamatus „Elu sumedusest”. Raamatu eest pälvis Kesküla kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2009. aasta proosapreemia.
