Filmisoovitus: „Veripunane mäetipp“
Ajuti tekib lõputuid vanade lugude uusversioone ja eelmiste rahamasinate järjefilme vahtides tunne, et uued lood ja ideed hakkavad mainstream-kinost otsa saama. Õnneks on olemas Guillermo del Toro, kes tõestab, et nii see ei ole.
„Veripunase mäetipu“ puhul pole niivõrd tähtis loo sisu (kuigi see on vaieldamatult põnev ja originaalne), vaid täiesti lummav vorm. Filmi visuaalne keel, production design ja kostüümid, mis on inspiratsiooni saanud 19. sajandi kunstist, on erakordselt elegantsed ja stiilsed. Siin on jube loss, mis hingab ja veritseb, mille tornid küll püüdlevad lunastuse ja taeva poole, aga kelder on täis vägivaldse mineviku õudseid varje; sünged gootipärased interjöörid, täis rõskeid koridore alateadvuse kõige räpasematesse salapaikadesse; ülikülluslikud viktoriaanlikud kostüümid ning putukakolooniad, kes oma tuima ilusa ükskõiksusega kõikjal lendlevad, paljunevad ja koolevad.
„Veripunases mäetipus“ tegutsevad kummitused ja maniakid, purustatakse kolpasid, tehakse hirmsat pattu, jumaldatakse ja jälestatakse. Ent jättes kõrvale kire, õuduse ja ilu, mis on kõige selle mõte? Lubage, ma sõnastan: ükskõik kui jubedad ka poleks kuritahtlikud vaimud hauatagusest ilmast, on valusast armastusest sõgedaks näinud naine ikka palju hirmsam.
Alates 16. oktoobrist kinodes üle Eesti.