Sirje Runge. Naine, kes kõnnib noateral
Triinu Soikmets kohtus tänavu oma 65. sünnipäeva tähistanud kunstniku ja õppejõu Sirje Rungega.
„Ma õpetan seda, kes ma olen – jagan oma kogemusi ja teadmisi,“ kirjeldab Sirje Runge oma õpetamismetoodikat. Maalikunstnikutööst loobunud Runge avab oma õpilastele uksi kujundite ja värvide, valguse ja vaikuse maailma. Maailma, mida ta enam ei loo lõuendile, vaid pealekasvava põlvkonna kunstnike hinge.
„Ma olen, nagu ka minu lähedased kolleegid, alati teinud seda, mida olen tahtnud teha, ükskõik mis aegadel ma elanud ei oleks.“ 1960.–70. aastatel kuulus Sirje Runge koos Tõnis ja Mare Vindi, Leonhard Lapini, Jüri Okase ja mitme teiste kunstnikuga eesti avangardi esindajate hulka. Nende käsitlus oli senisest palju äärmuslikum ning toona valitsenud sotsrealismile vastandudes mässumeelne. „Tagakiusamine oli nõukogude ajal tavaline,“ meenutab kunagi ka keelatud kunstnike nimekirja kuulunud Runge. Sümboolne võitlus ühiskonnaga, mis tänagi loomeinimeste pärusmaaks on, võis toona saatuslikuks saada. See aeg on tema jaoks jäänud oluliseks siiamaani. Eesti avangardi toonasele suunale omast külma geomeetrilist abstraktsionismi, valguse ja värvi mänge ning linnaruumiesteetikat, mille poolest Sirje Runget tuntakse, on käsitletud esseistlikes tekstides ja teadustöödes, artiklites ja intervjuudes. Oma kunstnikutee juures peab ta neist kõigist lugu, kuid ise eelistab kõnelda muust, nüüd pigem sõnade kui pildiliste kujundite kaudu.
Lähtudes oma isiklikust kogemusest, mis sarnaselt kunstiteose valmimisega ajas pidevalt muutub, on ta varem värvusõpetuse dotsendina Eesti kunstiakadeemias, nüüdseks vabade kunstide professorina Tallinna ülikoolis töötanud välja mitu autoriprogrammi, kus tema lähenemisviis tudengitele on individuaalne ja isiksusekeskne. „Kõik meie teadmised on tulnud loodusest,“ selgitab Runge baasi, millest ta lähtub. See ilmneb nii tema esimeste tööde hulka kuuluval unenägudel põhineval maalil „Tiigrid linnas“ (1969) kui ka fotol temast endast tiigrikutsikaga, mis on kunstniku valgusküllases katusekorteris seinatahvlile kinnitatud.
Runge 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kaitstud diplomitöö „Tallinna kesklinna kujundamise võimalusi“ on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu. Linnaruumi kujundamise tulevikuperspektiivide osas pole Runge aga optimistlikult häälestatud, viidates Lõuna-Koreas ehitatud nn superlinnadele, mis on tellitud ja hallatud suurkorporatsioonide poolt ning kus inimesed usinate sipelgate kombel nende huvides tööd teevad ja toimetavad. „Ökoloogilisest seisukohast võib see olla otstarbekas ja tehnoloogiliselt täiuslik, kuid idee poolest õõvastav, rääkimata sellest, et esteetiliselt näevad need linnad välja igavad ja ühesugused,“ avaldab ta muret. Käesoleval hetkel tajub ta aga ühiskonnas hoopis aktuaalsemaid probleeme, näiteks naiste väärkohtlemine maailmas. Olles ise naisena terve elu pigem mehiseks peetavat kunstnikuametit pidanud, on ta omal nahal tunda saanud, mida tähendab enesekehtestamine.
Lootuse andmine oma õpilastele sarnaneb kunstniku vastutusega, mida Sirje Runge varemgi rõhutanud on. Tema enda loodud teosed peaksid vaatajas tekitama positiivse tunde, tema maailmas midagi paremaks muutma. „Lootus võib olla küll illusioon, kuid ilma selleta me elada ei saa,“ on kunstnik oma filosoofias ühtaegu utopist ja realist. Sama realistlikkusega suhtub ta paratamatutesse asjaoludesse, nagu isiklikud konfliktid ja siit ilmast lahkumine. Tema viimaste tööde hulka kuuluva Niguliste kirikus eksponeeritud seeria „Surmatants“ (2001–2003) kohta on ta öelnud, et tants surmaga algab sündimise hetkest ja võime armastada ületab hirmu surma ees. „Pidasin selle võime all silmas eelkõige isetut armastust kõige meid ümbritseva vastu, see on suurem kui inimkeskne armastus – kunagi pole võimalik öelda, et mul pole kedagi ega midagi armastada või et mu elu on tühi.“
Sirje Runge 60 aasta juubeli puhul Kumu kunstimuuseumis aastatel 2010–2011 eksponeeritud „Suur armastus“ (2004) oligi tema enda armastusavaldus maailmale, nagu mitme aasta jooksul küpsenud „Lahingulipud“ (2006) sümboliseerisid konflikte nii enda, teiste kui ühiskonnaga. „Lahinguid iseendaga võib võita. Lahinguid ühiskonnaga ei saa võita, kuigi võib võita sõja, kaotades kõik lahingud. Lahingud perekonnaga lõppevad surmaga,“ on maaliseeria juurde kuuluv sõnum. Ning siiani on ta seisukohal, et ka kurbuses pole midagi halba, see on pigem puhastava toimega. Kurb tuleb olla teadlikult, kuid kuna kurbust on ebamugav tunda, siis seda välditakse ja pikas perspektiivis võib see kätte maksta. „Suhe kurbusega, nagu ka suhe lahkumistega, muutub, muidu me ei õpiks,“ nendib ta. Lähedaste inimeste kaotamine surmatõvele ja heategevusnäitus Eesti Vähiliidu toetuseks pole siinjuures juhuslik õppetund – täna seisab kunstnik sama saatusega ise silmitsi ja teeb seda sirgeselgselt, tänulikult ajas tagasi vaadates. „„Armastus“ on inimese loodud sõna, nagu seda on ka „aeg“. Ajaühikud omakorda on tuletatud loodusseadustest – aastaaaegade vaheldumine, maa liikumine ümber päikese, kuidas universum tervikuna toimib.“
107 218 kilomeetrit ühes tunnis – see on kiirus, millega Maa tiirleb ümber Päikese, meie valguse ja elujõu allika. Selle tiirlemise tekitatud minimalistlik, kuid võimas heli – Voyageri poolt lindistatuna – on kunstniku üks lemmikuid, mida ta kuulab nii üksi kui tunnis koos õpilastega. Nagu universum ei jää öösel täiesti vaikseks, ei kao päikese loojudes valgus Sirje Runge maalidelt.