Sirje Runge. Naine, kes kõnnib noateral

Triinu Soikmets kohtus tänavu oma 65. sünnipäeva tähistanud kunstniku ja õppejõu Sirje Rungega.

Sirje Runge

Sündinud 19. augustil 1950 Tallinnas.

Lõpetanud 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis disaini eriala.

Alates 2008 Tallinna ülikoolis vabade kunstide professor.

Esinenud grupinäitustel alates 1971. aastast, personaalnäitustel alates 1973. aastast.

Preemiad: aasta parim maal (1983), Konrad Mäe medal (1996), Kristjan Raua preemia (2001).

„Ma õpetan seda, kes ma olen – jagan oma kogemusi ja teadmisi,“ ­kirjeldab ­Sirje Runge oma õpetamismetoodikat. Maalikunstnikutööst loobunud Runge avab oma õpilastele uksi kujundite ja värvide, valguse ja vaikuse maailma. Maailma, mida ta enam ei loo lõuendile, vaid pealekasvava põlvkonna kunstnike hinge.

„Ma olen, nagu ka minu lähedased kolleegid, alati teinud seda, mida olen tahtnud teha, ükskõik mis aegadel ma elanud ei oleks.“ 1960.–70. aastatel kuulus Sirje Runge koos Tõnis ja Mare Vindi, Leonhard Lapini, Jüri Okase ja mitme teiste kunstnikuga eesti avangardi esindajate hulka. Nende käsitlus oli senisest palju äärmuslikum ning toona valitsenud sotsrealismile vastandudes mässumeelne. „Tagakiusamine oli nõukogude ajal tavaline,“ meenutab kunagi ka keelatud kunstnike nimekirja kuulunud Runge. Sümboolne võitlus ühiskonnaga, mis tänagi loomeinimeste pärusmaaks on, võis toona saatuslikuks saada. See aeg on tema jaoks jäänud oluliseks siiamaani. Eesti avangardi toonasele suunale omast külma geomeetrilist abstraktsionismi, valguse ja värvi mänge ning linnaruumiesteetikat, mille poolest Sirje Runget tuntakse, on käsitletud esseistlikes tekstides ja teadustöödes, artiklites ja intervjuudes. Oma kunstnikutee juures peab ta neist kõigist lugu, kuid ise eelistab kõnelda muust, nüüd pigem sõnade kui pildiliste kujundite kaudu.

„Praegu olen oma loomingulise energia suunanud mujale,“ selgitab maalimise lõpetanud Runge muutusi oma erialases eneseväljenduses. „Rakendan oma energiat ja oskusi õpetamiskunstis, tunnen end sellega tegeledes kasulikumana.“

Lähtudes oma isiklikust kogemusest, mis sarnaselt kunstiteose valmimisega ajas pidevalt muutub, on ta varem värvusõpetuse dotsendina Eesti kunstiakadeemias, nüüdseks vabade kunstide professorina Tallinna ülikoolis töötanud välja mitu autoriprogrammi, kus tema lähenemisviis tudengitele on individuaalne ja isiksusekeskne. „Kõik meie teadmised on tulnud loodusest,“ selgitab Runge baasi, millest ta lähtub. See ilmneb nii tema esimeste tööde hulka kuuluval unenägudel põhineval maalil „Tiigrid linnas“ (1969) kui ka fotol temast endast tiigrikutsikaga, mis on kunstniku valgusküllases katusekorteris seinatahvlile kinnitatud.

Runge 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kaitstud diplomitöö „Tallinna kesklinna kujundamise võimalusi“ on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu. ­Linnaruumi kujundamise tulevikuperspektiivide osas pole Runge aga optimistlikult häälestatud, viidates Lõuna-Koreas ehitatud nn superlinnadele, mis on tellitud ja hallatud suurkorporatsioonide poolt ning kus inimesed usinate sipelgate kombel nende huvides tööd teevad ja toimetavad. „Ökoloogilisest seisukohast võib see olla otstarbekas ja tehnoloogiliselt täiuslik, kuid idee poolest ­õõvastav, rääkimata sellest, et esteetiliselt näevad need linnad välja igavad ja ühesugused,“ avaldab ta muret. Käesoleval hetkel tajub ta aga ühiskonnas hoopis aktuaalsemaid probleeme, näiteks naiste väärkohtlemine maailmas. Olles ise naisena terve elu pigem mehiseks peetavat kunstnikuametit pidanud, on ta omal nahal tunda saanud, mida tähendab enesekehtestamine.

Sellise kehtestamisega kaasnevaid ebamugavusi peab ta siiski kunstnik olemise juurde kuuluvaks, nagu ka teisi mugavustsoonist väljaastumisi. See on mehhanism, mis on kunstnikus sees, vähemalt temas endas. Ka oma õpilastega käib ta selle mugavustsoonist väljaastumise protsessi läbi. „Esimesel tunnil pidime end üksteise ees täiesti alasti võtma, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt – igaüks sai tüki paberit, kuhu jäädvustas oma hinge vabalt valitud viisil ja pärast rääkis sellest,“ selgitavad tema õpilased üht meetoditest. „Tundus võimatu täiesti võõraste inimeste ees rääkida asjadest, millest isegi lähedastega ei räägi, kuid Sirje lõi õige atmosfääri ja tegi selle kõik nii lihtsaks, et lõpuks sa tahtsidki sellest rääkida.“ Mida hing igatseb, on väljend, mida kunstnik ja õppejõud igaühe sisemise tundmaõppimise ja enda vastu aus olemise protsessi juures korduvalt kasutanud on ja mis on ka tema tudengite lõputöö teema. „Endast arusaamine on kõige suurem asi, mida siit kursuselt kaasa võtta saame, ning lõputöö käigus avaldub just värvide, helide ja liikumise kaudu kõige paremini see, kes kuhu selle käigus jõudnud on,“ on õpilased lootusrikkad.

Boris Bernstein Sirje Rungest

Üks kunstiteadlastest, kes Sirje Runge loomingut on analüüsinud, on Boris Bernstein (1924–2015). „Aja jooksul on Sirje Runge kaldunud sublimeeritud maalikunsti suunas, millele on tunnuslik ülimalt hõrk virtuoossus, kus geomeetrilise abstaktsionismi jäljed on kahanenud õrnalt vastanduvate või lähedaste värvitsoonide siluettideks. Ruumiline struktuur on viidud miinimumini ning on sageli hajumise piiril, värv kaotab vorme moodustava jõu ning esildub maaliruumi tabamatutes sillerdustes.“ Nii iseloomustab Bernstein arengut, kus kunstniku lakooniline värvimäng saavutab emotsionaalse tähendusrikkuse. Habraste geomeetriliste elementide lahustumist valguse maagilises kiirguses tõlgendab ta visuaalse metafoorina universumile, mis on ehitatud kõikjal olevast loovast valgusest ja kergest hingemateeriast. „Ühteaegu võib Sirje Runge maalikunsti võtta kui subjektiivse eneseväljenduse rafineeritud, aristokraatselt väärikat vormi.“

Lootuse andmine oma õpilastele sarnaneb kunstniku vastutusega, mida Sirje Runge varemgi rõhutanud on. Tema enda loodud teosed peaksid vaatajas tekitama positiivse tunde, tema maailmas midagi paremaks muutma. „Lootus võib olla küll illusioon, kuid ilma selleta me elada ei saa,“ on kunstnik oma ­filosoofias ühtaegu utopist ja realist. Sama realistlikkusega suhtub ta paratamatutesse asjaoludesse, nagu isiklikud konfliktid ja siit ilmast lahkumine. Tema viimaste tööde hulka kuuluva Niguliste kirikus eksponeeritud seeria „Surmatants“ (2001–2003) kohta on ta öelnud, et tants surmaga algab sündimise hetkest ja võime armastada ületab hirmu surma ees. „Pidasin selle võime all silmas eelkõige isetut armastust kõige meid ümbritseva vastu, see on suurem kui inimkeskne armastus – kunagi pole võimalik öelda, et mul pole kedagi ega midagi armastada või et mu elu on tühi.“

Sirje Runge 60 aasta juubeli puhul Kumu kunstimuuseumis aastatel 2010–2011 eksponeeritud „Suur armastus“ (2004) oligi tema enda armastusavaldus maailmale, nagu mitme aasta jooksul küpsenud „Lahingulipud“ (2006) sümboliseerisid konflikte nii enda, teiste kui ühiskonnaga. „Lahinguid iseendaga võib võita. Lahinguid ühiskonnaga ei saa võita, kuigi võib võita sõja, kaotades kõik lahingud. Lahingud perekonnaga lõppevad surmaga,“ on maaliseeria juurde kuuluv sõnum. Ning siiani on ta seisukohal, et ka kurbuses pole midagi halba, see on pigem puhastava toimega. Kurb tuleb olla teadlikult, kuid kuna kurbust on ebamugav tunda, siis seda välditakse ja pikas perspektiivis võib see kätte maksta. „Suhe kurbusega, nagu ka suhe lahkumistega, muutub, muidu me ei õpiks,“ nendib ta. Lähedaste inimeste kaotamine surmatõvele ja heategevusnäitus Eesti Vähiliidu toetuseks pole siinjuures juhuslik õppetund – täna seisab kunstnik sama saatusega ise silmitsi ja teeb seda sirgeselgselt, tänulikult ajas tagasi vaadates. „„Armastus“ on inimese loodud sõna, nagu seda on ka „aeg“. Ajaühikud omakorda on tuletatud loodusseadustest – aastaaaegade vaheldumine, maa liikumine ümber päikese, kuidas universum tervikuna toimib.“

107 218 kilomeetrit ühes tunnis – see on kiirus, millega Maa tiirleb ümber Päikese, meie valguse ja elujõu allika. Selle tiirlemise tekitatud minimalistlik, kuid võimas heli – Voyageri poolt lindistatuna – on kunstniku üks lemmikuid, mida ta kuulab nii üksi kui tunnis koos õpilastega. Nagu universum ei jää öösel täiesti vaikseks, ei kao päikese loojudes valgus Sirje Runge maalidelt.