Klaasveranda, nii kaunis ja kasutu

Tõnu Õnnepalu esitab „Klaasverandas“ inimeseks olemise kohta nii sügavaid küsimusi, mida enam ei mäleta Eesti kirjandusest ei tea kui kaua aega.

Tõnu Õnnepalu oli 2009. aastaks ligi viis aastat elanud Järvamaal, Esna mõisahoones. Ta oli „kütnud talviti mõisahoone uusi ja vanu ahjusid, istunud kevaditi ja suviti ja sügiselgi veel pikki õhtuid mõisa lääneverandal“, kuulanud loodushääli ja vaadanud looduse muutumist.