Arstid ei ütle kunagi, et nüüd oled terve...
Liina–Mai (23) õpib Tartu ülikoolis sotsioloogiat. Joel (25) õpib Tartu ülikoolis arstiks, algamas on kuues aasta.
Joel: Olin 9aastane, kui mul hakkasid luuvalud. Alguses arvati, et kasvuvalud, need tulid just õhtuti ja öösiti. Aga siis läks öine valu tugevamaks ja ka päevane liigutamine hakkas haiget tegema. Enne olin kõva spordipoiss, osalesin isegi sarjas „Tähelepanu, start“.
Arstid avastasid paremas õlavarres luukasvaja, osteosarkoomi. See on kasvaja, millel on peamiselt kaks lemmikkohta – õlavarre õlaliigesepoolsem osa või reieluu põlvepoolsem osa.
Minu puhul avastati vähk varajases staadiumis. Seda kõike olen ma nüüd hiljem teada saanud, õppides Tartu ülikoolis arstiteaduskonnas. Lõpetasin viienda kursuse, kuues aasta algab praktikaga.
Liina-Mai: Olin kolmeaastane, kui jäin vanema vennaga ühel ajal grippi, sel aastal oli veebruaris suur gripipuhang. Vend sai peagi terveks, aga mina ei paranenud kuidagi. Ema kutsus kiirabi, kuna ilm oli liiga külm, et haiglasse minna. Kiirabibrigaadis juhtus olema inimene, kes tegi haiglas luuüdi analüüse. Ta vaatas, et laps ei näe gripihaige moodi välja ning soovitas perearstil kohe vereproov teha. Nii leiti, et mul on leukeemia.
Kuidas te mäletate ravimist?
Joel: Ravi oli raske ja ebameeldiv. Sain kuus kuud keemiaravi, siis oli operatsioon, ja taas kuus kuud keemiaravi. Iiveldus, väsimus, söögiisu polnud. See kõik kurnas väga. Aga tegelikult käis sinna juurde üks hea asi – linnatulek. Olin ju maalaps, Räpinast pärit, ning Tartusse ravile tulek oli põnev. Nädala viibisin haiglas, nädala kodus. Haiglasse minek oli pigem nagu seiklus. Minu ravi kestis aasta.
Liina-Mai: Minul kestis kaks aastat. Mäletan ainult haiglas olemist. Kodus olla nii palju ei saanud. Minu jaoks polnud see traagika. Arvasin, et nii on normaalne. Olin ju väike, arvasin, et kõik lapsed elavad nii – peavad haiglas olema, ei saa väljas mängida. Joosta ei tohtinud, mul hoiti kogu aeg silm peal. Ema oli kogu aeg kurva näoga, püüdis enda ja olukorraga hakkama saada. Mäletan, et lastehaiglas oli arstikabineti taga tuba, kus olin emaga pikalt ainult kahekesi – see oli keemiaravi ajal, mul ei tohtinud kellegagi kokkupuudet olla. See traumeeris mind: mul oli paha ja kole igav.
Joel: Mina ei mäleta kedagi, kes poleks minuga samal ajal ravil olnutest terveks saanud. Kõigil, kellega olin haiglas koos, läheb hästi.
Operatsiooni tagajärjel puudub mul parem õlaliiges, õlg on üsna jäigalt ühendatud abaluuga. Olen kohanenud. Ma ei saa öelda, et midagi suurt tegemata jääks, kuid parema käega ma rinnast kõrgemale tõsta ei saa. Ühel perioodil põhikooli ajal oli see isegi tore... Võib-olla isegi, et enamik aega oli tore, sest mingitest kodutöödest olin vabastatud. Ja siis hakkasin ka ise oma haigust vabanduseks tooma! Praegu üritan ikka teha nii palju kui võimalik. Puid lõhkuda on keeruline, paar pakku võiksin ehk pooleks lüüa... Aga lõuga võin tõsta! Sellega saan peaaegu hakkama.
Kust vähk tuleb?
Joel: Esitad mulle küsimusi, millele arstiteadus on püüdnud aastakümneid vastata. Enamikul haigustest on mingid vallandavad põhjused, mitte ainult vähil. Selleks võib olla gripiviirus. Minu haiguse puhul kindlat põhjust pole. Kasvueas poisil – 9aastane jookseb ju kogu aeg ringi – võis isegi sporditrauma käivitajaks olla. Filosoofilisel tasemel pole mul olnud vajadust vähi tekke põhjust selgitada. Osal vormidel on kindlam põhjus, näiteks geneetiline komponent on oluline, mõnel isegi kuni 100 protsenti.
Millal teile öeldi, et olete terved?
Joel: Niimoodi pole kunagi öeldud. Meid õpetatakse, et ükski arst ei tohi üleliigset lootust anda. Minu puhul oli kriitiline aeg veel vähemalt kümme aastat pärast ravi. Teismeiga on ohtlik, sest kõik asjad on kiires arengus, keha muutub. Nüüd on möödunud 15 aastat.
Liina-Mai: Kui olin teismeline, ei tahtnud ma oma haigusest üldse rääkida.
Joel: Sama siin.
Liina-Mai: Ma ei tahtnud tunnistada, kui palju see mu elu mõjutas. Täiskasvanuna lähevad asjad paika. Rääkisin oma elust „Jõulutunnelis“ – just seepärast, et tean: kui oleksin ise haiglas, siis tahaksin näha kedagi, kes sai selle haigusega hakkama. Õigemini küll mitte mina, vaid arstid.
Joel: See on koostöö. Inimene peab ise ka tahtma. Minule saabus teadmine, et vahest on minu jaoks see peatükk läbi, võib-olla alles ülikooli alguses.
Kui tihti käite veel arsti juures kontrollis?
Liina-Mai: Kui paranoia tekib, siis lähed ja kontrollid.
Liina-Mai: Tunde järgi käin kontrollis. Kui enesetunne pole pikemat aega olnud päris õige, siis helistan oma arstile Sirje Mikkelile, ja saan vereproovi aja (registratuuris küll küsitakse, et miks pöördun ikka lasteonkoloogiasse). Viimati käisin vereproovi andmas märtsis. Kohad, mis võivad haigusest märku anda – suurenenud maks ja lümfisõlmed – katsutakse üle. Kaks päeva hiljem saad vereproovi vastused. Kui kolisin vanemate juurest ära, siis põdesin tihti, et kuidas proovid on. Aga nüüd, piinlik tunnistada, vahel isegi unustan helistada ja analüüsi vastuseid uurida. Arst ütleb ka, et maga rohkem, ära stressa. Mingil hetkel tegin otsuse, et elan oma elu edasi, ei võta haigust kogu aeg arvesse.
Joel: See kontroll on tegelikult pooleldi psühholoogiline. Kontrollija võetakse hästi vastu, sest ka arstil on hea teada, kuidas tema ravitud patsiendil läheb. Mõni ütleb, et kontrollis käimine on ressursi raiskamine... Mina nii ei arva. Tavaliselt tekib mõte ennast kontrollida ikka siis, kui tunned kehas midagi ebamäärast.
Liina-Mai: See on nii äge, et õpid arstiks! Arstid, kes pole päriselt seda haigust läbi elanud, ei tea, mida sina patsiendina tegelikult tunned, kuid sinul on see kogemus olemas.
Midagi head?
Joel: Jaa, eriti emaga. Ma ei taha öelda, et teistega võõrandusime, aga emaga olime koos haiglas. Mulle tundub, et terve pere sai lähedasemaks. Peres hoitakse üksteist rohkem, suheldakse rohkem. Mäletan, kui vennalt küsiti, kuidas siis on, kui ema on kogu aeg haiglas, tema vastas, et muud vahet pole, kui et peab sokke ise pesema.
Liina-Mai: Kindlasti sai ka meie pere lähedasemaks. Mul on kaks vanemat venda, olen pesamuna. Mul on hea meel, et ema viitsis endaga psühholoogiliselt tegeleda, sest minu haigus oli talle suur šokk. Kuus aastat töötas ta SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondis ja korraldas heategevuskampaaniaid. Oleme väga paljudest asjadest rääkinud. Vahel uudiseid kuulates oleme arutanud, et issand, kui palju on inimestel aega tegeleda ebaoluliste asjadega. Oluliseks peetakse vaid edukust ja töötamist. Neid asju, mis on elus tõeliselt tähtsad, ei märgata. Haigused panevad asjad õigesse perspektiivi. Minu haigus on õpetanud perekonda hindama ja tegema vahet suurtel ja väikestel asjadel.
