Õnne valem: Ojasoo juhtum ja rahvuslik koguõnn

Majandusnäitajad ühes elukvaliteediga ja inimeste rahuloluga annavad pildi sellest, kuidas riigis heaolutundega parasjagu on.

Ojasoo juhtumi puhul näeme esimest korda meest avalikult ja hämamiseta oma käitumise pärast vabandamas, püüdmata end õigustada jutuga, et teine osapool on ise süüdi vms. Mees tegi – mees võtab vastutuse.

Kui see nüüd pidi olema NO99 sotsiaalselt tundliku teatri uus tase, siis läks etendus täismajale ja teenis oma eesmärki: vägivald ei tohi normaalset inimest külmaks jätta. Tõusnud „moraalipaanika“ (tsiteerides oma kolleegi Mikk Salut) kinnitab seda, et avalikkus ei lepi vägivallatsemisega. Justkui.

Eestis tehakse politseile iga päev umbes kümme avaldust lähisuhtevägivalla kohta. Paljud nendest peredest on politsei, perearstide ja sotsiaaltöötajate vanad tuttavad, andes alust ikka ja jälle päästemeeskonna kohale sõitmiseks või haiglas „kapi otsa komistamise“ lappimiseks. Aga ministri abikaasa, kõrgharidusega proua, kes ilmub aeg-ajalt tööle päikeseprillidega, ei pöördu politseisse. Ka luuletaja, kes on võimeline vormima uskumatult hõrke värsse, laseb aeg-ajalt oma rusikatel naise turjal tantsida. Naine käib psühholoogi juures, mitte politseiuurija juures…Börsifirmaga seotud ettevõtja muutub kokaiini mõjul metsikuks – aga seegi jäetakse kitsa ringkonna pikantseks saladuseks. Ja üldse – kas polnud mitte 50 miljoni piitsadest ja käeraudadest uneleva koduperenaise lemmiklektüür „50 halli varjundit“?