Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus. Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järele, uue alguse igatsusele, siis Eesti pole viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie kollektiivses teadvuses juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu.

Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poiste primitiivne pauer: mustale ust, naistele koht, homod haiglasse. Kuidas need lihtsad vihased poisid üldse Toompeale sattusid, kui peaks kõrtsi taga kaklema? Kuidas sattusid poiskad parlamenti, kus peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma küpsete isiksuste valgustatud, argumenteeritud, vastutustundlik arutelu rahva jaoks kõige olulisemates küsimuses?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega