Priit Hõbemägi: Tiit Ojasoost ja Priit Pärnast ehk vabadusest ja võrdsusest
Mõlema puhul on loo keskmes Eesti kultuuri suurkujud, ma ei häbene kasutada sõna – geeniused. Mõlemad on pikka aega toonud Eestile kuulsust ja nende tegevust on taevani kiidetud nii kodu- kui välismaa vaatajate ja kriitikute poolt ning festivaliauhindade kaudu. Mõlema töö on materiaalselt järeltulevatele põlvedele jäädvustatud – Pärnal filmide ja Ojasool NO99 lavastuste hoolika dokumenteerimise ja filmimise kaudu. Nii et „proof of presence“ on kah täiesti olemas.
Aga nüüd vabadusest ja võrdsusest. Erinevalt füüsilise müüri ehitamisest, kus üks töömees teeb kogu töö ise ära, käib kultuuri ehitamine teistmoodi. Kultuuri loomisel jagunevadki selle ehitajad kahte ossa – ühed panevad paigale kive ja teised panevad kivide vahele mörti. Vaja on mõlemaid. Mördipanijaid on vaja selleks, et kivid müüris koos püsiksid – kultuuri on vaja igapäevaselt putitada, teha väikeseid kultuuritegusid – kirjutada, joonistada, lavastada, levitada, uurida ja korrata üle seda, mis on varem tehtud. Aga see ei tee müüri kõrgemaks. Müüri kasvatavad need, kelle tööd on nagu suured kivid müüris. Ilma nendeta on kultuuri asemel savist majake, millele vihm teeb teadagi mida.
Priit Pärn ja Tiit Ojasoo on mõlemad kivide ladujad, nende tööst meie kultuuri ehitis tõuseb ja kasvab. Ja sellepärast on tekkinud situatsioon eriti kurb. Ilma nendeta me ei saa. Kultuurialal tegutsevate ametnike roll, olgu akadeemias või ministeeriumis, on keeruliste loominguliste isiksustega hakkama saada, hoida neid Eesti kultuuri jaoks parimal võimalikul moel ja lahendada andekate ja keeruliste isiksuste probleemid ja vajadused. Jutud „reetmisest ja usalduse kadumisest“ või lepitusmenetlusega saavutatud omavahelise kokkuleppe peale sülitamine on halastamatu ja vääritu. Tiit Ojasoo tagasiastumist nõudnud Riigikogu liikmed ei saa aru oma rollist väljaspool seadusloomet ega sellest, et selline poliitiline surve on lubamatu. Teeme platsi puhtaks! Haistan sellises mõtteviisis leninlikku põhimõtet, mis kõlaks tänapäeval nii: „Ka köögitüdruk võib lavastada või animafilme teha!“ Mõnel võib olla vastik seda kuulata, kuid on inimesi, kes ei ole asendatavad, erinevalt Riigikogu päris- ja asendusliikmetest ja ametnikest. Ah et kõik on võrdsed? Kui meil on tegemist vabadusega (ja oskusega) olla omal alal maailma parim, siis pole sellel võrdsusega midagi pistmist.
