Poolteist tundi teispoolsuses – mängult

Rollimäng larp on ääretult populaarne. Võimalust kehastuda kellekski teiseks naudivad sajad tuhanded rollimängijad üle maailma. Ekspress katsetas, mis tunne on larpi mängida.

Laman maas, mingil pehmet sorti pinnal. Nagu vaip oleks… Kusagilt kaugelt kostab müstilist kohinat ja üminat, mille täpsemast olemusest on võimatu aru saada. Püüan taibata, kus olen, ja avan silmad. Tuba on hämar, kuid ümberringi on veel inimesi. „Oih,“ pomiseb üks neist ilmselt segaduses. „Kus ma nüüd jälle olen,“ arutab teine. Ajan end vaevaliselt jalule. Külg ja pea on pagana valusad ning seista on esialgu keeruline, sest pea käib ringi.

Üritan aru saada, mis toimub ja kuidas ma siia sattusin. Selgub aga, et selle välja selgitamine on oodatust keerukam, kuna ükski viiest ruumis viibijast ei tea samuti, kuidas nad siia jõudnud on ja mis koht see üldse on. Asume väljapääsu otsima, kuid seda pole. Inimesed hakkavad vaikselt paanikasse minema. Kes karjub, kes koputab seintele, kes istub resigneerunult maha.

Kuni järsku ilmub kusagilt pimedusest kapuutsiga tegelane ja teatab, et oleme Limbos. Ta ulatab ühele mängijale paberilipaka ja kaob. Lehel seisab, et tegemist on üheotsapiletiga ühele, selle algpunkt on Limbo ja lõpp-punkt unustus.

Viiekesi Limbos

Nii algas mu esimene kogemus larparina – Tallinna kesklinnas ­asuvas improstuudios Ruutu10. Mängu ajaks omandas koht nimetuse Limbo, mis on mingi elu ja surma piirimail asuv keskkond, kus kehastusin põllumajandusega tegelevaks korrumpeerunud väljamõeldud poliitikuks Aigar Võlliks, kes autoõnnetuse tagajärjel teiste hukkunud hingedega kokku sai.