Muusikud räägivad, milline osa Sven Grünbergi loomingust neid on enim mõjutanud
JANEK MURD
Ajal, kui Eesti ühiskonnas olid toimumas revolutsioonilised protsessid, massid hakkasid liikuma vabaduse poole, loodi hulgaliselt uusi isamaalisi laule, tegeles Sven Grünberg hoopis Milarepa lauludega, mille aluseks tuhande aasta taguse Tiibeti budismimõtleja Milarepa tekstid. Kui kaheksa aastat tagasi Indias Keralas käisime, siis sai ühe varahommikul, päikesetõusu ajal kõrge mäe tippu ronitud ja seda kuulatud. Muusika ja tekstid kandsid siis väga võimsalt ja teevad seda ka enne ja pärast. Ajatu, Sveni nägu ja väga sisukas kosmopoliitne tervikteos.
Mina, rahu leidnu, vaatlen
ülalt puhta kalju pealt:
himud on vaid virvendused,
elu – petlik unenägu.
EVAR ANVELT (Tehnoloogiline Päike)
Kevad 1995. Ma olen just saanud 15, lõpetan üheksandat klassi. Hinded on pigem korras, piisavalt, et jätkata sama kooli keskastmes reaalharus. Paides kasvava noorsandina olid meil Soo tänaval vist ühtede esimestena tollases noores vabariigis MTV, FILMNeti kanalid, mida kõikide teiste linnajagude noored ja vanad kadestasid. Olin elanud juba mõnda aega 80ndate lõpu ja 90ndate alguse popmuusika dinosauruste vaimus. Nood olid hääbumas, happy rave oli vaikselt pead tõstmas. Kõik tundus liikuvat õiges suunas, elu oli selge ja klaar, suvi oli ukse ees.
Ühel laupäeva hommikul tatsasime vennaga isa poole hängima. Noh, lähed kohale, sööd kõhu täis, raporteerid kiirelt, et kõik tipp-topp… „Näed, keskkooli sisseastumiskatsed sain tehtud, vist olen sees, läks hästi ühesõnaga, ei tea veel täpselt...“
Üritasin endale tegevust leida. Raamatud ja ajakirjad ei paelunud. Vinüülimängijal olid külge ühendatud mu lemmikklapid. Sellised suured jurakad ümber kõrva, mitte need pleieri vidinad, mis olid ka popid – ei salga. Lappasin neid kettaid. Kusagil „Eesti orelite“ plaatide seeria ja muu semantilises stiilis Karavan/Fix/Ruja-mudru vahel oli mingi häguse UFO pildiga plaat... hop-hop kiirelt sealt ümbrisest see välja ja peale. Ma olin tõeline ulmefänn juba siis. Ilmselt tõugatult sellest õitsevast piraatkanalite impordiprogrammist, mille eest me maksime muidugi üsna suurt pappi mingile vanale Paide KEKi bossile, kes samas ise polnud kunagi kuulnud sõnast „litsentsitasu“. Suva see.
Plaat hakkas mõnusalt krõbisema. Viis pikka nooti juhatasid selle sisse…
Täpselt sel hetkel muutus kõik – kogu mu arusaam helist, muusikast, kompositsioonist. See keeras kõik tagurpidi. Ma ei saanud ikka mitte midagi aru, mis asi see on. Ma isegi tabasin ennast mõttelt, et äkki see on äärmiselt tobe ja mingi nõme soigumine, mis on mu täielikult endasse imenud, halvanud, ja mul oli hirm, et mul on nüüd raudselt midagi viga ja ma ei saa kunagi enam terveks. Ma ei saanud aru, miks see mind niimoodi paelus, kuigi seal polnud mitte midagi pistmist nende kuulamiskogemustega, mis mul siiani olid olnud, see oli võõras ja ega ma ei julgenud kooliski mainida, et mingi selline asi minuga toimus, kuna see oleks ilmselt kõige uncool’im just tärkava Scootri-vaimustuse kõrval olnud. Aga ma olin läinud. Igaveseks…
Muidugi läks see suurem vapustus mööda nagu šokk äsja tärganud puberteedist. Maapoisile, kelle emakodus olid unelauludeks Marju Läniku ja Vitamiini hitid Vikerraadio soovisaatest, oli see nagu mingist 30 000 voldi peal töötavast katselaborist väljumine. Sa oled küll elus, aga…
Mõni aasta hiljem tegime juba Paides underground-klubi. Popkassetid jäid kuhugi tolmu koguma ja pealinnast kutsusime sinna superstaare, nagu Saaremets ja LU:k ja Tõnso. Sõbrad olid juba teised, stiil ja elu oli teine. Värvisin isegi juuksed ära – sinakasmustaks. Ma olin väga rahul.
See plaat oli Sven Grünbergi „Hingus“ (1980).
KARL PETTI (kitarrist)
Grünbergi lugudest on minu lemmik ansambel Messi esitatud „Valged hommikud“. Meeldib väga loo üldine kõlapilt: heldelt kajaga ülevalatud, veidi ähmane ja unelev ning samas pulbitsev-nooruslik-vabastav-joovastav. Detailidest naudin eelkõige kauneid ja omanäolisi meloodiajooniseid, põnevaid harmooniaid, analoogsüntide ja metsasarve taeva suunas huilgamist ning loo vaheldusrikast, kuid terviklikku struktuuri.
TAAVI LAATSIT (Galaktlan)
Kuigi ma olen ka Messi plaati „Küsi eneselt“ lõputult palju kuulanud, on emotsionaalselt rohkem korda läinud siiski Sven Grünbergi filmimuusika. Mäletan, et lapsepõlves lindistasin telerist filme kassettmakile, et kuulata tema muusikat. Lisaks üldtuntud klassikale võiksin esile tuua filmide „Reekviem“ ja „Hundiseaduse aegu“ heliribad. Mõlema nimetatud filmi teostuslik kvaliteet võib olla küsitav, kuid härra Grünbergi muusika on sinna lisanud sellise mõõtme, et paratamatult leian ennast mõtisklemast, kas seal taga pole siiski midagi sügavamat.
Aga üks lugu on kaugest lapsepõlvest sööbinud kuhugi väga sügavale mälusoppi. See on animafilm „Linalakk ja Rosalind“ ja selle muusika. Mäletasin sellest filmist vaid üksikuid uduseid pilte ja emotsioone, kuni ükskord kuulsin seda lugu uuesti Pastaca juures, kes oli selle ka telekast lindistanud. Seda muusikat ei ole kahjuks kunagi kuskil avaldatud ja ka film ise tundub olevat täiesti unustatud. Sellest on kahju, sest lugu on hea. Selles loos on tegelikult olemas kõik need elemendid, mille järgi härra Grünbergi tuntakse: kaunis, kergelt igatsev meloodia, emotsionaalne vokaal ja ulmelised süntesaatorihelid. Ma olen seda mõnikord iseendale mänginud ja mul on sellest ka paar-kolm oma versiooni, kuid ka need on seni avaldamata.
Toimetuselt: 22. detsembril ilmub plaadifirma Frotee alt vinüülkogumik Sven Grünbergi muusikaga animafilmidele, sealt leiab ka muusikat filmist „Linalakk ja Rosalind“)
ARGO VALS
Olen kõige enam kuulanud Sven Grünbergi kolmeosalist kogumikplaati „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“, mis ilmus 2001. aastal ja mille kinkis mulle sünnipäevaks õde Maris.
Praegu meenutades, tõi ta ju tol ajal koju üldse mu kujunemises ja inspireerimises suurt rolli omanud muusikat. Aitäh!
Aga kogumiku juurde naastes, on eeskätt „„Hukkunud Alpinisti“ hotelli“ esimesel poolel olevad lood teostatud filigraanselt.
Ma ei saa piirduda üheainsa lemmikloo mainimisega ja nimetan „Hästi“, „Teema“, „Kala lugu“, „Kodulugu“, „Kodust lahkumine“.
Vahepeal polnud pikalt neid lugusid kuulanud, kuid nüüd uuesti ette võttes meenus üldse hulga ilu ja rõõmu, mida on olnud õnn kogeda. Suur tänu muusika eest ja ilusat sünnipäeva!
