Armastuse tumedamad varjundid

Andres Maimik analüüsib kaht silmapaistvat eesti dokumentaalfilmi – Sandra Jõgeva ja Igor Ruusi „Armastust...” ja Minna Hindi „Appi, ma vajan armastust”.

Sandra Jõgeva

 ja 

Igor ­Ruusi

 „Armastus…“ ning 

Minna Hindi

 „Appi, ma vajan armastust“ tõestavad uhkelt, et ajalooliste, sotsiaalpoliitiliste, populaarteaduslike ja kultuuriheerosi põlistavate ­tõsielufilmide kõrval on heas vormis ka sellised haruldased filmid, mille autoritel jätkub intuitsiooni leidmaks kaasakiskuvat karakterit ja kandvat teemat, vintskust olla mitu aastat järjepanu õigel ajal õiges kohas ning nahaalsust hoida kaamerat töös isegi olukordades, kui eeti­line valulävi käsib uks vaikselt enda järel kinni panna. Aga mis, õnnestumise korral, oskavad nii sügavale naha alla pugeda, nagu enamik mängufilme ainult unistada võib.