Kuus ideed, milline võiks välja näha Pätsi mälestussammas
Sandra Jõgeva: „Mul on kõikvõimalike monumentide suhtes, mis on pühendatud teemale, sündmusele või isikule, kes seostuvad meil vaba tahte, vabaduse mõiste ning raskete valikutega nii ajalooliselt kui tänapäevas, üks idee. Piiritusepurskkaev avalikus ruumis, mõnel kesksel väljakul, 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Kõik võivad piiritust võtta vastavalt soovile. Arvestades alkoholismi levikut Eestis, oleks vist vajalik ka relvastatud valvuri pidev kohalolu.“
Teet Raudsepp: „Pissiv Päts – nagu Brüsseli Pissiv poiss, aga kuseb puhast piiritust. Kõnetaks mitmel tasandil: Päts kusi ka mingis mõttes autokraadina rahva peale ja ühtlasi oleksime taas sammukese Brüsselile lähemal.“
„Osalesin 1993. aastal Merle Karusoo teatriprojektis „Circulus“, kus mängiti läbi Eesti ajalugu ja teisikud mängisid tuntud tegelasi. Seal oli stseen, kus Karusoo proovis hüüdis: „Nii, 1954, nüüd tuuakse Päts kodumaad vaatama!“ ja Päts tuli, hullusärgis, vaatas surmtõsiselt ringi. See kujund jäi meelde ja selle abil lahendaks tema ajaloolise ambivalentsuse, kasutades seotuse ja suletuse ning vastukaaluks sidususe ja avatuse kujundeid – ühendaks, mitte ei lahutaks.
Monument on hallist graniidist, Eesti kontuur on roostevabast terasest. Poolfiguur kasvab hallist seinast välja, kontuur kõrgub inimeste peade kohal.
Selle kavandi tegemise ajal kõlasid mul peas kaks Juhan Liivi luuletust, „Lilleside“ ja „Kas ma Eestit unes nägin“ – viimane muidugi ansambli Põhja Konn esitluses.
Mind seob Pätsuga isiklikult see, et mu kirjastajast vanavanaisa Jaak Reevits aitas tal asutada ajalehte Teataja, mis oli Põhja-Eestis oluline platvorm iseseisvuse saavutamiseks. Nii et mõtlen temaga seoses rohkem algustest.“
„Redel toimib kui ühenduslüli eri dimensioonide, maa ja taeva vahel. Ka Konstantin Pätsi retseptsioon on väga erinev, ripub mingis mõttes maa ja taeva vahel. Näiteks mõningates Turkmeenia surnuaedades pannakse püstine redel hauakivi asemele, et hing pääseks seda mööda taevasse. Nii redel kui Pätsi kuju redelil on üleelusuurused. Arvestades ka Pätsi kuvandit rahva isana, on teda kujutatud redeli otsas kui oraatorit, oma rahvaga kõnelejat.“
Kadi Estland: „„Alasti tulin ma“ viitab Auguste Rodini elulooraamatule ja tema kuulsale skulptuurile „Mõtleja“. Selles traditsioonis võib mõelda nii armastatud Tauno Kangro konjunktuursele loomingule kui ka hüperrealist Ron Muecki hiigelsuurtele skulptuuridele. Materjaliks võib olla nii pronks, silikoon kui ka tavaline tagant toetatud odav kartong, mis küll monumendi vaatamist kõikidest külgedest piirab, aga see-eest refereerib nüüdisaegset korporatiivset esteetikat, nagu Katja Novitskova eksootilised putukad. Mingit positiivset stsenaariumi on tegelikult väga raske välja mõelda ühe mehe monumendile. Iga kord kerkib silme ette kohmakas, koomiline, kole ilu, mis isikukultust tavaliselt tähistab ja käesolevasse sajandisse elusuuruselt enam sobida ei tohiks.“
„Püksipaari sisse saab asetada täpselt sellise Pätsi nagu vaatleja õigeks peab.“
„Konstantin Päts, meie eestkostja Tsässonas ja Asutavas Kogus, Riigivanem ja põline põllumees, väärib enamat kui nikerjat büsti: tema mälestus nõuab midagi kaalukamat – alla tellise me siin ei räägi! Ja see tellis saab olema SUUR (fakt, tõdeks kummalise soenguga ametivend teiselpool Atlandit). Mõttemaastik saab olema lai – „Just another brick in the wall“ või mees mündilt ja margilt, äraandja või lunastaja, lihtsalt üks tugeva otsmikuluuga ristiisa? Püstitame talle tõelised tellised, asetame neid häiriva nurga all kõrguma üle kaheldava väärtusega arhitektuursete objektide, rahvasaadikute kallitest autodest pungil parklate... ja miks ka mitte üle Tahkuranna (Konstantini sünnikant) golfiväljaku, toestame peenikese, kergelt nõtkuva metallvardaga, jälgime mängu. Turistid pildistavad, vapsid piketeerivad.“
Areen tegi ettepaneku Konstantin Pätsi monument kavandada kolmeteistkümnele eesti kunstnikule, kavandeid laekus kuus. Aitäh kõigile osalejatele!
