REPORTAAŽ: Pagulastega Helsingi tänavatel
See võis olla ühel nelja või viie aasta tagusel kevadisel õhtul, kui märkasin Helsingi südalinnas Pikku Jaska hamburgerikioski juures kahte tüdrukut. „Neks-Neks-Neks!“ hüüdsid nad, tehes nägu, et otsivad puude tagant koera, kuigi miskipärast olid nad olematut peni hakanud kutsuma alles siis, kui neile lähenes mustanahaline mees.
Aafriklane möödus, koera ei materialiseerunud ja tüdrukud lasid end neelata Mannerheimintie inimvoolul, kuid vahejuhtum jäi mulle meelde. Isegi Tarja Halonen (mis Pikku Jaska burgerikontekstis tähendab kahte kuuma saia vahele pistetud pihvi hapukurgisalati ja juustuga) ei viinud peast mind ühtäkki tabanud arusaama, et Soomes esineb inimesi, kelle nahk polegi valge nagu kermaviili, ja rassismi.
Muidugi oli Helsingil võrreldes Eestiga olnud juba ammu Paabeli-hõnguselt kosmopoliitseid jooni. Ma olin lugenud küll, et juba 1990ndate algul hakkas Soome jõudma tuhandeid põgenikke Somaaliast ‒ kuid polnud neid kunagi märgata osanud, sest riigi 338 000 ruutkilomeetrit olid 7200 somaali kodanikku pealtnäha edukalt absorbeerinud.
Ma pidanuks mäletama, et juba 1996. aastal oli isa poolt Nigeeria päritolu Iyabode Ololade Remilekun „Lola“ Odusoga võitnud Miss Soome tiitli (ning äärepealt saanud ka Miss Universumiks) ‒ ent erinevalt kärast, mida Eestis tekitas möödunud aastal nigeerlanna Sephora Ikalaba valimine Miss Helsingiks, ei olnud Lola äratanud Soome väikse, vaese ja valvsa lõunanaabri juures miskipärast erilisi emotsioone.
Ka Aasia inimeste käed olid juba pikalt tõstnud Hämeentie-äärsetes India ja Tai toidupoodides korvi somtam’i jaoks sobivalt toorest papaiat, kuivatatud kala ja külmkapirohelisi karrilehtesid, ent ikkagi piisas vaid vürtsilõhnase kaupluse uksest välja astumisest, ning olidki tagasi harjumuspärases Soomes, kus, otsekui mõnes Kaurismäki filmis, kandsid kõik veidi liiga lohvakaid suusajopesid, kuulasid lõputu kannatlikkusega üksteise juttu ning rüüpasid liitrite kaupa lahjat piimakohvi.
Põhjanaabrite kino vanameistri Aki Kaurismäki uusim teos „Teisel pool lootust“ toob aga linale uue tegelase. Aleppo õuduste eest põgenev Khaled saabub Soome, üritab jäistelt ametivõimudelt paluda varjupaika ning jääb bürokraatide äraütlemise järel elutsema Helsingisse illegaalina.
Kismet viib pagulase kokku viiekümnendates eluaastates Wikströmiga, kes oma kokkukukkunud abielu, hädise restoraniäri ja halvasti istuvate ülikondadega esindab Põhjala keskealise põlisasuka tavatraagikat.
Läinud nädalal võitis „Teisel pool lootust“ Berlinale filmifestivalil Hõbekaru, mis on tõenäoliselt auhinnasaju esimene meteoorivilksatus, kuid luust ja lihast Khaledidel – keda on Soome viimastel aastatel jõudnud hinnanguliselt kuni 30 000 peamiselt Iraagist – on põhjust olla tuleviku suhtes vähem lootusrikas.
„Iraq not safe! Iraq not safe!“ kostab Helsingi kesklinna lähistel sadakonnast kõrist kostvat skandeerimist, hingepõhjast tulevalt raevukat ja monotoonset. Juba ülemöödunud reedest on nad olnud siin, algul parlamendihoone naabruses Kiasma ees, ent siis büroode palvel „ümberkolituna“ keskraudteejaama kõrval.
Sadakond valdavalt 20–30aastast meest, kes saanud Migrilt (Maahanmuuttovirasto ehk Immigratsiooniamet) oma varjupaigataotlusele esimese, teise või kolmanda äraütlemise; kaks telki presendiaugust väljaturritavate väliahjukorstendega (ühes varjualuses öeldakse istuvat ka kahe lapsega naine, kes küll kordagi end näole ei anna) ning väike lõke, millel aetakse kuumaks teevett. Sekka mõned soome naised (valdavalt nooremad, kirevalt värvitud juustega) ning hulk loosungeid inglise, soome ja araabia keeles.
Plakatitel on öelda järgmist:
„IRAQ IS A DEATH PROJEKT“ (tõlkes: „Iraak on surmaprojekt“).
„We are PEOPLE, NOT PAPERS!“ („Me oleme inimesed, mitte paberid!“).
„Ei pakkopalautuksia“ (tõlkes: „Ei deporteerimistele“).
„We Came in Order of Safety and live We are human beings We demand humanity and Loking for peace Dónt treat Us as Criminals!“ (tõlkes: „Me oleme tulnud turvalisuse nimel ja et elada. Me oleme inimesed. Me nõuame inimlikkust ja rahu. Ärge kohelge meid nagu kriminaale!“).
„Soome tulnud pagulaste arv on väga väike nii absoluutsetes kui suhtarvudes,“ möönab roheliste parlamendiliige Hassi Satu Ekspressi küsimustele vastates. „Sisserännupoliitika karmistamine ei rajane sellel, et olukord pagulaste päritolumaades paranenud oleks, ning ma leian olevat ebainimliku, kui Migri ütleb, et olukord su kodulinnas on ohtlik, kuid sa võid ju minna tagasi mõnda teise linna.“
Kodanikuaktivist Sunniva Drake räägib, Soome vajab sisserännanute töökäsi.
Ükski hetkel Soome valitsuskoalitsioonis olevast kolmest parteist asüüliukse laiemalt avamist ei poolda. Ka peaminister Juha Sipilä, kes sai 2015. aastal üle planeedi kuulsaks, deklareerides suuremeelselt, et annab osa oma Kempele residentsist lastega sõjapagulaspere kasutada, on kunagise lubaduse alla kugistanuna – formaalseks põhjenduseks toodi turvalisuskaalutlused – vait kui siga rukkis. „Poliitikud teevad midagi alles siis, kui nad saavad aru, et Soome rahvas – need minusugused Soome tädid – on väga vihane,“ usub Drake, kuid hetkel näib trend olevat vastupidine. Et võtta vastu võimalikult väike osa Iraagist ning teistest sõjakolletest saabunuist, on Drake väitel Migris pandud niigi väheseid positiivseid varjupaigaotsuseid läbi vaatama täiendav ametnik, kes peab uurima, kas esialgseid lubasid ei saa muuta äraütlevaks.
„Siiani on Soomes saanud asüüli ainult 20% iraaklastest, sellal kui mujal Euroopas on see näitaja umbes 50–60%. Iraagis käib sõda, seal pole kellelgi turvaline, aga Soome on hakanud neid täiesti süütuid inimesi saatma tagasi sõjakoldesse – paralleel teise maailmasõja ajal juhtunuga on ilmne.“
Kui palju pagulasi Soome ühiskond assimileerida jaksaks?
„Sada tuhat!“ vastab Drake kähku. Ta naerab laginal, kui küsida, kust kohast selleks kõigeks küll raha võtta. „Rootsi näitest on selge, et immigrant läheb maksma esimesed kolm aastat, integreerumise ja keeleõppe ajal, aga viis aastat hiljem hakkab ta juba tootma maksutulu. Araabia maades on väga tugevalt arenenud ettevõtlustraditsioon, mida on näha Rootsis, kus majandusel läheb hästi just tänu sellele, et seal on palju immigrante. On täiesti arulage, et me neid parimas eas mehi minema saadame! Meil Soomes on umbes viie aasta pärast väga vaja tööjõudu – praegu saame seda õnneks Eestist, kuid kui kaua veel?“
Poolsada meetrit iraaklaste piketist eemal on Lasipalatsi kõrval üles seatud teine telklaager. Siin avaldab loosungitega „YOU ARE NOT WELCOME!“ (tõlkes: „Te pole teretulnud!“), „SUOMI IRTI EU:STA!“ (tõlkes: „Soome EList välja!“) ning „START DEPORTATIONS OF ILLEGALS NOW!!“ (tõlkes „Alustage illegaalide väljasaatmisega kohe!!“) meelt immigratsioonivastaste leer Suomi Ensin. „Ega nad sealt Iraagist põgenema ei peaks, kui nad Iraagi seadusi rikkunud poleks,“ arvab üks vanem valgepäine mees, kelle kaelast tungib välja kanamuna suurune kasvaja, ning kõnnib siis vaevaliselt oma teed.
Jagatakse kohvi ja teed, mängitatakse rahvuslikke helindeid, popsutatakse piipu ja korjatakse allkirju establishment’i-vastase veebiportaali MV-Lehti asutaja (ning enam kui kahe miljoni soomlase Facebooki-andmete potentsiaalselt illegaalsesse andmebaasi kogumisega skandaali tekitanud) Ilja Janitskini presidendikandidatuuri toetuseks 2018. aasta valimistel.
Janitskinit ennast pole kohal. See on ka mõistetav, sest alates 2016.aasta sügisest otsib Soome Trumpiks nimetatud turvaettevõtjat ja ajakirjanikku rahvuspõhise vaenu õhutamise tõttu taga politsei.
Demonstrante pole just palju, kokku seitse. Ungari ja hollandi juurtega aktivist Marco de Wit põhjendab rahvahõredust sellega, et enamik protesteerijaid (nende hulgas olla nii ärimehi kui ka töötuid) on linna peal Janitskini toetuseks allkirju korjamas. Marco de Wit kirjeldab teisel pool Mannerheimintied kogunenud piketeerijaid kui „vaimuhaigeid, vanglast põgenenuid, ISISe sõdureid“.
„Need inimesed on illegaalid ja ei tohiks riigis ollagi, aga sellegipoolest on nad siin ja teevad meeleavaldust meie parlamendihoone ja Mannerheimi kuju ees – see on ennekuulmatu ja täielik pühaduseteotus,“ jätkab ta vihaselt. „Paljud neist võivad olla terroristid!“
Sarnaselt Drakega tahab temagi kaaskodanikke „äratada“. „Soome võib praegu igaüks tulla igasuguste dokumentideta otse ISISe territooriumilt ja saada siin viis söögikorda päevas ja kõigi arstikulude katmise,“ väidab de Wit (iraaklased ise ütlevad, et paljud neist saavad Soome riigilt kuus toetust vaid 92–340 eurot ja magavad kodutute varjupaikades). „Ning nad on ka äärmiselt agressiivsed – meid on rünnatud mitu korda, loobitud klaaspurkidega. Helsingin Sanomat sellest ei kirjuta!“
Helsingin Sanomat ei kirjuta ka sellest, et paar päeva hiljem viib politsei allumatult käitunud Marco de Witi arestikambrisse ja jätab väidetavate põiekivide all kannatava aktivisti seal joogiveeta. Küll teeb seda mvlehti.net. Taas vabaduses tõotab „silmanähtavalt vabisev“ de Wit uudise kohaselt politsei vastu esitada kuriteoteate ning „Soome Maidani“ edasivedamist jätkata.
Ja samadel vaimsetel laiuskraadidel on ka osa Eduskunna liikmeid. „Soome polnud selliseks asjaks [pagulaskriisiks] valmis ja me esitasime oma riiki varjupaigana kõigile, sealhulgas neile, kel mingiks rahvusvaheliseks kaitseks alust pole,“ teatab Ekspressile põlissoomlastest (lühend „persu“) parlamendisaadikute Juha Eerola ja Simon Elo esindaja Vilhelm Junnila. „Need [iraaklased] tuleks deporteerida tagasi Iraaki. On kriminaalne, et neil lubatakse üldse illegaalselt riigis olla.“
Iraaklaste meeleavalduse eestvedaja Haidar (ta ei julge öelda oma perekonnanime) kinnitab, et deporteerimised ongi alanud ‒ viimaste nädalatega olla Soomest politsei poolt Iraaki saadetud 17 tema kaasmaalast.
„Üks 19aastane saadeti tagasi Iraaki, kuigi ta ei teinud midagi kriminaalset. Ta helistas ja kurtis, et käed olid terve lennureisi külgedele seotud ning need pole siiani korralikult tööle hakanud. Siis oli siin üks teine mees, kelle naine on soomlanna ja rase. On täiesti arusaamatu, miks nii tehti, sest ta naine ju vajab teda, aga ta viidi siiski ära väljasaatmiskeskusse, kus tal tuli esimesed 24 tundi täiesti alasti olla.“
Miks alasti?
„Sest ametnikud arvasid, et ta võib end ära tappa, kui talle riided alles jäävad.“
Kuidas deporteeritavad välja valitakse?
„Valdavalt saadetakse need, kes on saanud kolm äraütlemist ja kel pass alles. Peaaegu kõigil on dokumendid reisi jooksul kaduma läinud.“
Kas te usute, et teil on võimalik Soome jääda?
„Ma ei tea. Mu usk Soomesse on kadunud. Kui Soome ei taha meid siia, siis saatku meid mõnda teise Euroopa riiki, Taani või Norrasse.“
Mida te olete kuulnud Eesti kohta?
„Ma olen kuulnud, et seal on olukord väga halb! (Paus) Eriti põgenikele.“
Meeleavaldajate ring tõmbub meie ümber koomale. Paljud neist meestest ei suuda lugeda plakateid, mida nad käes hoiavad ‒ kui, siis üksnes araabia keeles ‒ , kuid nad tahavad tõlgi abil siiski rääkida oma lugusid pommiplahvatustest, läbiotsimistest, tapetud sugulastest ja kuulidest, mis neil kõhus, rinnus või põlves siiani väljalõikamist ootavat. Jutustustes on vähe erinevusi, kuid mõne rääkija silmad on meeleheitlikumad kui teisel.
Sarnaselt piketis osalevate teiste iraaklastega on Haidar saanud Migrilt varjupaiga osas esimese äraütleva otsuse ja selle kohtus vaidlustanud. Sarnaselt teistega ütleb ta end olevat langenud Iraagis vägivalla ohvriks ‒ kolm kuulihaava kehas, onu püssimeeste poolt tapetud, vend tänaseni teadmata kadunud.
Niisiis lahkus ta 2015. aastal oma ema, naist ja lapsi maha jättes Bagdadist (naised ja lapsed poleks retke vastu pidanud, ütleb ta) ning võttis ette 15 000 dollarit maksma läinud teekonna Türgi, Kreeka ja Rootsi kaudu Soome, sest uskus, et tal on Soomes võimalik oma arvutialaste teadmiste tõttu tööd leida.
Roheliste hulka kuuluv poliitik Joonas Lyytinen on üks neid, kes võimalust uut elu alustada tõesti on pakkunud ‒ 21aastasele Süüriast pärit Mohammedile. Tema perekond (lisaks Joonasele kaks last, naine ja kass) otsustas mullu aprillis anda tühjana seisva toa Aleppost pärit noormehele.
Lyytinen ja tema naine jõid Mohammediga Oulunkylä ostukeskuses kohvi, mõtlesid veidi, pakkusid siis võimalust kolida enda juurde „katseperioodiks“. Pärast veel mõningast järelemõtlemist jäi Mohammed majja juba tähtajatult.
Selline elukorraldus kestis peaaegu üheksa kuud, mille jooksul vaadati koos jäähoki maailmameistrivõistlusi, käidi mökkis kala püüdmas, söödi ramadaaniaegseid loojangujärgseid ühisõhtusööke ning sõbruneti sedavõrd, et ka pärast elamisloa saamist ülikooli läinud ja omaette kolinud Mohammed on käinud Lyytinenide majas lapsi hoidmas või kassi järele vaatamas.
See on õnneliku lõpuga lugu ning ka iraaklane Haidar tahab tuua välja midagi positiivset. „Esimesel ööl, kui siin meelt avaldasime, tuli üks soomlane ja lõi meist ühte,“ ütleb ta. „Politseinikud viisid ta minema ja küsisid, kas me tahame ta vastu avalduse teha. Arutasime, et me ei tee avaldust. Palusime politseil talle hommikul öelda, et asüülitaotlejaid ei esitanud kaebust, sest nad hindavad ausaid ja häid soome inimesi.“
