Kallis viga: Kuidas Eesti katkised Hispaania trammid sai
Kaks ja pool aastat on Tallinnas sõitnud 20 Hispaaniast saastekvootide eest soetatud uhket eurotrammi.
Näevad ilusad välja, uksed avanevad helendavale nupule vajutades. Täitsa eurovärk. Kuid trammidel on palju vigu, lähevad pidevalt katki.
Tegelikult isegi nii tihti, et Tallinna Transpordiameti ASi juhatuse esimees Enno Tamm ahastab: „Pidevalt on mõni tramm tehniliste tõrgete pärast käibest väljas ja seda parandavad garantii korras Hispaania ettevõtte remondimehed. Neli-viis meest on siiamaani Eestis, teevad parandusi, nad pole ära läinudki. Nad vist ei saagi kunagi koju!“
Iga jupp tuleb Hispaaniast eraldi tellida, seetõttu seisavad trammid kaua depoos.
Oleks Enno Tamme teha, poleks tema Hispaaniast neid tramme tellinud.
Sellest sügisest hakkab Tallinnas sõitma kolme tüüpi tramme: 20 katkist Hispaania trammi, 16 Tšehhis renoveeritud trammi ja kuus retrotrammi (vanad head krigisevad rauakolakad).
Hispaania trammid polnud odav lõbu - üks tramm maksis 2,2 miljonit eurot. Võrdluseks – iga Tšehhis renoveeritud vana tramm läheb riigile maksma 900 000 eurot. Lisaks on Hispaania trammide hoolduskulud kaks ja pool korda kallimad kui vanadel Tallinna trammidel.
Õnneks vahetas Eesti riik trammid saastekvootide vastu, nii et sõidukid saadi justkui poolmuidu. Esialgu tundus see lausa geniaalne vahetuskaup!
Heal plaanil oli üks viga. Trammide soetamiseks tuli välja kuulutada avalik hange. Kuidas teha nii, et hispaanlased kindlasti võidavad?
Ekspress rääkis inimesega (ta palus oma nime mitte avaldada), kes oli hankega lähedalt seotud. Tema selgitas, kuidas skeem välja nägi.
2010. aastal moodustati Trammi- ja Trollibussikoondises (nüüd Tallinna Linnatranspordi AS) komisjon, kes hakkas välja töötama uute trammide hankedokumente.
Sellele ettevõttesisesele komisjonile oleks pidanud jääma viimane sõna, milliseid tramme Tallinnal täpselt vaja on.
Aga nii ei läinud. Selle asemel saadeti hankedokumendid linnavalitsusse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse kooskõlastamiseks.
Sealt jälle omakorda Hispaania saatkonda, kust need liikusid edasi Hispaaniasse. Hispaanias tegeles hankega konsultatsioonifirma Ineco.
Majandusministeeriumist saabus konfidentsiaalne dokument lõpuks Trammi- ja Trollibussikoondisesse tagasi. Nüüd oli kõik heaks kiidetud. Näiteks pandi paika, et trammi viis ust peavad olema laiusega 1300 millimeetrit. Täpselt nii laiade ustega tramme toodetakse Hispaania ühes suuremas vagunitehases Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles (CAF).
Linnatranspordi AS võis hanke välja kuulutada. Mõni nädal enne hanketulemusi kirjutas Eesti Päevaleht, et Tallinna liinidele jõuavad ilmselt Hispaania trammid.
Igatahes ei imestanud keegi, kui just CAF hanke võitis. Lobitööd selle hanke võitmiseks tegi Hispaania saatkond.
Hispaaniat laostas kriis ja töötus, iga tööots oli kuldaväärt. CAFi trammid vuravad ringi ka näiteks Budapestis ja Sydneys.
Mis sest, et ettevõte ei olnud kunagi ehitanud nii kitsa rööpmega tramme (Eesti trammi rööpavahe on Euroopas haruldane).
Samal ajal oli teisigi, kes hanget soovisid võita. Tõsiseim konkurent hispaanlastele oli Šveitsi ettevõte Stadler, mida esindas endine õiguskantsler ja Soraineni vandeadvokaat Allar Jõks. Jõks vaidlustas hankija otsused. Riigihangete vaidluskomisjon tuvastaski, et CAFi pakkumuses esinesid puudused.
Aga sellega Jõksi võidud ka piirdusid. Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus jäeti Jõksi kaebused rahuldamata.
Ja lõpus jättis Riigikohus Stadleri kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata.
Hispaania tramme kaitsesid Eesti riigijuhid kõige kõrgemal tasemel. Jõksi tegevus oli tüütu. Isegi Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip ütles möödunud aasta presidendivalimistel Jõksi kohta, et „mina endale sellist presidenti ei taha, kes on raha eest valmis võitlema ka Eesti riigi huvide vastu“.
Hispaania ja Eesti riik said, mis tahtsid. Linnarahvas sai ilusad trammid. Aga hirmkallid. Ja põdura tervisega.
