
Õpilasmalevas võis 1980ndate alguspoolel suvega teenida 100 rubla või 600 rubla. Sõltus rühmast ja majandist, kuhu sattusid. Ometi oli töö kõikjal enam-vähem ühesugune. Meil Konuvere rühmas oli Märjamaa sovhoos päris hea palgamaksja. Küsisin kord sealselt osakonnajuhatajalt, kuidas on selline ebavõrdsus meie töörahva riigis võimalik. Ta polnud kade mees ja tõi portfellist lagedale ENSV Plaanikomitee käsiraamatu, mis oli kaanest kaaneni tabeleid täis. Neis olid kirjas kõik tollal põllumajanduses ettenähtud tööd ja palganormid, mida nende eest määrata tohtis. Mees otsis sealt välja rea, mida ta meie töö tasustamiseks kasutas. Siis lehitses raamatut veidi sinna-tänna ja näitas ette veel kolm-neli rida, mida ta soovi korral samuti rakendada oleks võinud. Need kirjeldasid sedasama heinatööd mõnevõrra erinevate terminitega, kuid palganumbrid erinesid kordades. Noore poisina sain tookord selgeks, et sisuliselt eksisteeris Nõukogude Liidus ikka tavaline turumajandus. Lihtsalt, iga direktor toimetas väärastunud süsteemis nii, nagu paremini oskas. Mõni oli üliedukas – näiteks Eesti Reklaamfilm. Mõni läks liiga uljaks ja represseeriti selle eest – näiteks Johannes Hint ja Desintegraator. Mõni oli kohmakam ja mahajääja, nagu elus ikka.
1991. aasta eufoorilistel augustipäevadel uskusin siiralt, et see jabur süsteem on igaveseks möödanik. Aga võta näpust! Täna, 26 aastat hiljem oleme oma tervishoius rajanud 1980ndate plaanimajanduse stiilipuhta koopia. Ja seda täiesti vabal tahtel. Eriline déjà vu tunne tekib Riigi Teataja kodulehel tervishoiuteenuste hinnakirja avades –146 lehekülge tabeleid on otsekui Plaanikomitee normiraamatu reinkarnatsioon. Miks me imestame, et selline süsteem ei tööta või et sellega manipuleeritakse?
Meil kõigil on meditsiinist omad lood rääkida. Mina tean patsienti, kes pidi moodsas suurhaiglas peaaegu nädal aega nälgima. Ta pidi läbima uuringu, mis nõudis eelnevat söömata olemist, ja sai „peale“ alles neljandal katsel. Tema eest hoolitseti hästi. Arstid ja õed tegid oma tööd südamega. Neile polnud tal ühtki etteheidet. Kuid bürokraatia jukerdas, suurkombinaadi hammasrattad ei haakunud. Teist lugu mäletan Austraaliast. Seal käisid meie pere lapsed linnakoolis, mis saatis nad tasuta hambaarsti juurde. Rõõmustasime võimaluse üle. Kohale jõudes selgus, et hanke võitnud kliinik asus tootmisangaaris. Hambaravitoolid olid seal kõrvuti reas, nagu silgud pütis. Vaatasime, kuidas tulema saime.
Muidugi on igas riigis oma veidrused. Ent maailmas on solidaarsuspõhimõtet rakendavate tervishoiusüsteemide mured olemuslikult siiski väga sarnased. Ka rikkaimates riikides, alates Soomest ja Norrast ning lõpetades Austraalia ja Uus-Meremaaga, on ravijärjekorrad igapäevane nähtus. Kõigis neis maades on puudu kodumaistest arstidest ja õdedest (muidu poleks eestlastel ju kuhugi minna). Mis siis ikkagi on see fundamentaalne haigus, mida need tervishoiusüsteemid kõik põevad, sealhulgas ka Eesti? Diagnoos on lihtne: selle haiguse nimi on totalitaarsus. Seda toodavad paratamatult kõik tsentraliseeritud, mehhanistlikud süsteemid.
Ma võin mõista rikaste rahvaste võimetust probleemi tuumale pihta saada. Neid pole ju sunnitud pool sajandit sotsialismi ehitama. Nad ei oska sümptomeid ära tunda. Kuid eestlaste naiivsus on kurjast. Liiga sageli seonduvad meil tervishoiuga märksõnad „järjekord“, „tööjõupuudus“, „defitsiit“ ja „tutvused“. Need peaksid meil kananaha ihule ajama. Kogu seda kremplit oleme eelmises elus juba kogenud. Meie rahvuslikku geneetilisse koodi peaks olema igaveseks sisse kirjutatud: käsumajandus ei tööta!
Kõik meie tervishoiu eksperdid on olnud läbi aegade üksmeelsed ühes asjas – riik peab rahastamist suurendama. 2009. aasta kriisi käigus andis valitsus neile lõpuks järele ja suunas ligi miljard krooni haiguslehtede raha ümber raviteenustele. Ka täna on see raha raviteenustes juures ja haigusraha saame vähem. Millise probleemi see ohverdus lahendas? Ja kas me tõesti tahame sinna veel raha juurde panna? See raha tuleb ju kultuurilt, hariduselt, riigikaitselt…
Kokkuvõttes sisaldab tänane Eesti haigekassa süsteem endas kahte fundamentaalset viga. Esiteks, majanduslikult on see rajatud „kulupõhistele hindadele“. Paraku peidab see õilis termin endas Nõukogude Liidule omast enesehävituslikku loogikat – mida rohkem kulutad, seda rohkem teenid. Igiliikur on võimatu. Teiseks, eetiliselt kumab sealt vastu ka Nõukogude Liidu hukutanud kahepalgelisus: sõnades toodame solidaarsust, tegudes totalitaarsust. Valel on lühikesed jalad.
On’s üldse võimalik tervishoid, mis oleks solidaarne, kuid ei oleks totalitaarne? Jah, loomulikult on. Solidaarsus ja totalitaarsus on maailmas vastandlikud nähtused. Solidaarsuse olemust analüüsib Londoni ülikooli professor Montserrat Guibernau oma raamatus „Belonging“. Eelkõige tähendab see ühiskonnas „alt üles“ tekkivat ühtekuuluvustunnet, valmisolekut jagada oma õhtusööki sinust erinevate kaasteelistega. Näiteks mõtteviis, et ravikindlustus tuleks anda vaid teatud tervisekäitumise standardeid järgivatele inimestele, on sügavalt totalitaarne. Solidaarses ühiskonnas ei hüljata poetaguseid külamehi. Sest ka nemad on omad. Sest ka nende saatusest on õppida.
Turumajandus ei ole käsumajandusest parem mitte seepärast, et see on kapitalistlik ja seal võib rikkaks saada. Vahe on süsteemi tasandites. Käsumajandus on suletud, ülalt alla toimiv mehaaniline süsteem. Turumajandus on avatud, alt üles toimiv ja iseorganiseeruv süsteem. Sama tüüpi süsteemid on ka näiteks inimorganism ja kogu elusloodus laiemalt. Just selliste süsteemide uurimise eest sai Ilya Prigogine 1977. aastal Nobeli preemia. Nagu eluslooduseski, on turul iseorganiseerumisvõimeks vajalik piisav mitmekesisus. Näiteks võib tuua suvise maasikamüügi. Ostjaid ja müüjaid on palju, turg saab kenasti hakkama ja riigipoolset sekkumist pole vaja. Kuid majanduse arenedes, kaubanduse ketistumise lõppfaasis jäävad turule vaid üksikud suured tegijad (Eestis näiteks jaekaubandus-, pangandus- ja side-ettevõtted). Siis iseorganiseerumisvõime kaob, turg „sureb“ ning meil hakkab tarvis minema Konkurentsiameti bürokraate. Turg hakkab tootma vahtu – no kellel neid kliendikaarte tarvis on? Ning just siit võime otsida põhjuseid, miks meie käesoleva kümnendi majandusareng on otsekui 90ndate kahvatu vari.
Mitmekesisus kujutab endast majandusrikkust, mida ükski aruanne ei kajasta. Ka solidaarne tervishoid vajaks toimimiseks mitmekesisust nagu õhku. Kujutage ette Haigekassat riigi ja avalikkuse järelevalve all toimiva turu-platvormina. Pean silmas virtuaalset keskkonda, kus saaksime oma tervishoiuosakute eest suhelda iga arstiga otse, ilma mõttetute suunajate ja normeerijateta. Ja arstid saaksid seal omakorda kaubelda haiglatest taristupakkujatega. Selles pildis oleksidki arstid taas pigem praksise pidajad, staatuselt midagi notarite ja advokaatide sarnast. Igatahes mitte haiglate palgatöölised nagu täna. Kõiges selles pole midagi võimatut.