Moe- ja muude ürituste ­kõrval korraldasin Blauhausis ka kirjan­dusõhtuid. Berk Vaher, ­Lauri Sommer, kellel oli just ilmunud „Raagraamis poiss“, muud siis veel paljutõotavad anded ja muidugi ka mu lemmikkirjanik Mihkelson. Millal see täpselt juhtus, ei õnnestunud kuugeldada. Otsing „Pärnu ja Ene Mihkelson“ annab tulemuseks ainult selle, et Tiit Palu jättis „Ahasveeruse une“ järgi etenduse tegemata. Eks lavastajatelgi ole teatavaid kohustusi.

Ega ma sellest kirjandusõhtust suuremat mäletagi, kirjandusõhtu nagu kirjandusõhtu ikka. Aga on hea teda, et Mihkelson on kunagi Pärnus käinud, seal ja seal, saab mälestusplaadi seina kruvida. Selles hoones bussijaama lähedal on nüüd päris hea sushikoht, maksab läbi astuda. Pealegi on meil nüüd uus bussijaam valmimas. Veel üks põhjus läänerannikut külastada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, mulle üldse ei meeldi rääkida, selles mõttes olen ma ikka sündinud poeet. Samas Mihkelson vahel ikka rääkis, tõsi – mitte avalikkuse ees ega lahtise tekstiga. Aga sõpradele ta ikka helistas. Kusjuures täpselt nii oligi, Kadri Mälgu memuaarid selles küsimuses on punktuaalselt täpsed. Tõesti, kui Mihkelson helistas, siis ei rääkinud ta millestki.

See ei ole nüüd täpselt nii, nagu see kõlab. Ma ei vaidle küll vastu teooriale, et jututeema tekkis vestluse käigus. Võis tekkida, pigem olid ikka teatavad kinnisteemad: kirjanduselu närusus, mõned head raamatud, mis on ilmunud, kuidas ma kirjutan nii hästi, et hirm tuleb peale; mina omalt poolt muidugi hooplesin uuemate vägitükkidega, kahjuks ei jõudnudki ma Enele teada anda, et ma püsisin poolteist hooaega maailmameistri positsioonil.

Jah, aga ega ma selleks ennast läbi seinte maailmameistriks närinud, et laiade masside meelt lahutada või üksikute vaimuaadlike ees kelkida – ei, ainult selleks, et ennast inimesena tunda. Ma ei tea ühtki muud tunnet, mille nimel päevas kuus kuni üheksa tundi trenni teha. Kuid Mihkelsoni telefonivestluse kõrghetk oli see, kui mina küsisin, kuidas omal läheb.

Siis hakkas Mihkelson naerma nagu koer, see oli vestlusi läbiv refrään, milleni jõudmiseks tuli enne mitu tundi soojendust teha. See oli vestluste lõpupoole, kuid tihti algasid teematud vestlused siiski Ene-poolse kindla sihiga. Ta ­hakkas kangekaelselt mingit oma ­hämarat asja ajama, nõus; polnud selge, mis asi see oli, aga ta ajas seda lausa kius­liku järjekindlusega. Mina ajasin muidugi vastu.

Kuidas sa ikka takka kiidad, kui ei ole selge, millest jutt käib. Nii ma siis raiusin nagu rauda, et ei ole nii, tõin näiteid ajaloost, klassikast ja meditsiinivaldkonnast. Keerasin kõik absurdi ja veel kaks korda kaugemale, need olid rängad heitlused. Lõpuks hakkas Mihkelson naerma ja siis sai temaga inimese moodi rääkida. Aga enne tuli ikka tublisti tööd teha.
Ene Mihkelson. Illustratsioon Kadri Mälk

Aga lugu, millest ma tahan rääkida, on tõesti huvitav. Istusime minu köögis, siis oli mul majapidamises mitte just kokk, aga ikkagi inimene, kes süüa tegi. Laud oli kaetud, kõik oli ilus. Vaatasime aknast keskväljakut ja ajasime plära. Jutu mõte oli lühidalt selline, et kui sa vaikid, siis pole see midagi, kui räägid ja midagi ei ütle, pole see ka tuhkagi väärt. Ent kui sa oled tõestanud, et sa võid öelda ükskõik mida ja teha seda kõige veenvamal viisil, ning kõik tunnistavad, et sa tõesti oled täielik geenius, sest sa oled seda tõestanud sajal erineval moel – aga ikkagi ei ütle midagi –, siis oled sa tõeline luuletaja.

Sel päeval sain ma aru luuletaja vaikimiskohustusest. Siis sõime suppi, vaatasime aknast välja ja sel päeval ei juhtunud enam midagi. Mihkelson ööbis mu raamatukogus ja sõitis peagi Annelinna tagasi. Polegi nagu millestki rääkida, aga pärast Mihkelsoni lahkumist, kusjuures ma ei tee üldse nalja, hakkas mu raamatukogus toimuma kummalisi asju.

Uks keeras ennast ise korduvalt lukku, asjad kukkusid igalt poolt kõrvalise abita maha, pidevalt mingi kahtlane kolin. Seda kõike oleks võinud juhuseks pidada, asjad ikka kukuvad, aga see pidev ukse lukkuminek… No ei ole füüsika seaduste järgi võimalik, hakkasin võtit seespool ees hoidma. Muidu ei saa toast välja, oota, kuni keegi koju tuleb.

Et tegemist on ehtsa poltergeistiga, sai selgeks alles siis, kui mul paarisentimeetrine käsikirjade pakk – kujutate ette, kui palju kaalub pool pakki A4-formaadis paberit – lendas nina eest otsejoones vastu seina, põmm! Aknad kinni, uksed kinni, tuult ei ole ja mis saaks tuul siin aidata – raamaturiiulilt, põmm, vastu seina.

Sel kombel tuletas poeedi vaikimiskohustus ennast mulle veel mitu korda meelde.

(:) kivisildnik

Vaimude tunnil Jannseni tänavas

Sünd tuleb andeks anda
Kadri Mälk

Hingele keemia külge ei hakka, nagu pole võimalik maailmast hävitada tolmu. Hapnikuga saame muidugi rutem hakkama, aga see ei puutu päriselt siia.

Ene Mihkelson, „Nime vaev“

Ta ei olnud kedagi vihanud, kuid nii üteldes märkan, et olen vahetanud isikut, rääkides endast kui temast. Sageli on vihkamine ümbernimetatud armastus ning on kuidagi kenam ütelda, et neid üleminevaid seisundeid tunneb alati asesõnalisse kõrvalpilku needitud tema ja mitte alatasa käestpudenev mina, kes hoogu sattudes liialdab laadaluiskaja kombel.

Ene Mihkelson, „Surma sünnipäev“

On vähe juhuseid, kui tunned telefonihelina põrina põhjal juba ette ära, kes helistab. Ene Mihkelson oli üks selliseid. Nii nagu Lennart Meri ei esitlenud end helistades kunagi, häälestki oli kõneleja ju tunda – nii ei teinud seda kunagi ka Ene. Ene kore, käre, tumesamblane hääl ei unune vist kellelgi. Tal ei tarvitsenud end tutvustada. Niigi oli kõik selge.

Erinevus oli vast selles, et Lennart Meri helistas tavaliselt pärast südaööd, ent Ene Mihkelson hommikuti. Sellega nende telefonikõnede sarnasus ei piirdunud. Vahest kõige märgatavam oli see, et enamasti polnud neil midagi otseselt pakilist öelda. Olen aina vähem puutunud kokku telefonikõnedega, millel pole mingit otsest silmanähtavat fookust. Ikka vaid kiire sõnum, otsus ja punkt. Aga võib ka teisiti – fookus, asja mõte kujuneb jutuajamise käigus. Kõnelused olid pikad, tõesti tunde vältavad ja äärmiselt sisutihedad. Nii sisutihedad ja olulisi valupunkte puudutavad, et vahel oli tunne, et kõneleb tõepoolest vabariigi president.

Teinekord oli Enega kõneldes tunne, et kui mõne teise kena inimesega kõnnid kõneldes justkui soojal liival, siis Enega kõneldes karmil killustikul. Oli valus ja kartsid libastuda. Eks seda juhtuski.

Ene oli oma ütlustes otsekohene kui buldooser. Sirgjooneline kui must niidirull. Kuid keerdudega. Mul oli tunne, justkui oleks tal enne kõik valmis mõeldud ja täpsuse aste tema väljendustes, sageli ka sarkastilistes, võrdus kirurgi noaga. Kuid peagi sain aimu, et seda nuga juhtis juhus. Täpne nuga täpses käes ja täpne juhus. Haavad pidid muidugi ise pärast kokku õmblema.

Mina seevastu tekitasin enesekaitseks jutu sisse ebamääraseid häälitsusi, venitasin väljendeid, kasutasin rumalaid sõnu seal, kus seda vaja poleks – ja seda kõike sihile jõudmiseks. Ja sihile ma Ene tarkuse abiga ka jõudsin. Sihile – see tähendab, et sain aru, millest ma aru polnud veel saanud.

Olen mõelnud, et sõja-aastatel sündinutel on veres miskisugune etteteadlikkuse-ettevaatlikkuse geen. Mitte otseselt kartus ja pelgus, vaid teatud ohutunde taju kuklas. Seda näitas ju ka „Ahasveeruse uni“, kus ohutunne kuni õunasüdamikeni paljastus. See ei ole viiviluigelik jalad rakkus linna jooksmine, vanaema ja raadio, vaid vaikne põrandalaudade nagina lugemaõppimine.

Valu, vägivald ja reetmine võivad olla mitmenäolised, teadis Ene. Luban siin endale tsiteerida Boris Groysi „Aja kaaslasi“: „[---] kaasaegse moodustavad tegelikult kahtlused, kõhklused, ebakindlus, otsustamatus, vajadus pikendatud mõtisklushetke järele.“

Ene Mihkelsoni kõige ausam, kõige sirgem, kõige kõrgem ja puhtam teos on mu meelest „Torn“ (2010). Juba Mari Kaljuste kaanekujunduses kasutatud vana vere värv annab meile täpse koodi kätte. Veri valgub.

Meil on neid „Torni“-raamatuid kodus kolm. Ühe kinkisin ma Matile, kuna tean, kui väga ta Enest peab. Teise kinkis Ene meile ise (pühendusi on kaks, üks raamatus, teine selle juurde kuuluval kaardil, kus ta täpsustas pühendust) ja kolmanda ostsin ma lihtsalt niisama, Jumalale mõeldes. Või oma tudengitele. Olen alati sisendanud üliõpilastele, et väravatornid peavad olema vägevad ja kaitstud. See tähendab, et esimesed ja viimased read peavad kandma, olema tugevad. Nagu vankrid malelaual. Vanker (vahel ka nimega kahur) on malelaual üks võimsamatest tegelastest.

Sulgu torni Ma sulgun torni Sellesse valgesse mis elevandiluust olevat tehtud Ah kui meelsasti ma sulgun sellesse kuritegelikul teel saadud materjalist tehtud torni Aga seda torni pole kunagi olnud ega ole ja vähemasti pooltel neist suurtest loomadest on kihvad alles Elevandid ise on ka veel alles Ainult meie räägime veel mingit ajast ja arust keelt kui öelda tuleb otse Pane end vangi Kehtesta tsensuur Ära hõiska enne õhtut Võib tulla pikkade nugade öö

Ja lõpulugu: Jumal mängib meiega Me alles otsime nime ja enese nägu.

25.09.2017