Ma ütlen veel üks kord: ajakiri Noorus ei tule iial tagasi

Kunagi Eestis ülimenuka ajakirja Noorus (1946–1997) peatoimetaja Linda Järve on koostanud põhjaliku raamatu ajakirja käekäigust kuni selle sulgemiseni välja.

Kui küsida, kellele seda kokkuvõtet vaja võiks minna, siis sama hästi võib küsida, milleks meile kõik need „Best of…“ kogumikplaadid – ikka selleks, et oma noorust ja tolleaegseid kauneid mälestusi meelde tuletada.

Noorus oli Eesti analoog üle kogu N. Liidu levinud tüüpilisest noorsooajakirjast (ajakirjandus oli tol ajal rangelt reglementeeritud – igas nn liiduvabariigis olid sama kontseptsiooni järgi ja tihti sama nimetusega ajakirjanduslikud väljaanded). Ajakiri Noorus oli tõeliselt üldrahvalik ajakiri, mille trükiarv ulatus 100 000 eksemplarini, kuigi lehekülgi oli sel vaid 36–48 ning see ilmus korra kuus. See sisaldas artikleid kirjandusest, kunstist, luulest, noortele korda minevast muusikast, tööelust, noorte suhteprobleemidest, meelelahutusest, millest iganes! Ajakirja eesotsas olid tähtsa koha peal materjalid, mis paiknesid seal põhimõttel „andke keisrile, mis keisri kohus…“. Trükimeedia defitsiidi tingimustes loeti iga number põhjalikult läbi ja ajakirja värskus ei olnud üldse oluline. Mingis mõttes oli see ajakirjanduse hiilgeaeg, sest sellise aplusega neelati sõna (aga mitte iga sõna!) vaid 1980. aastate lõpul ja 90ndate alguses.

Just sel ajal töötasin ka mina ajakirjas Noorus. See oli lõbus aeg, sest toimetuses oli üle kümne inimese ja igaüks pidi kuukirja numbrisse toimetama ainult paar lehekülge teksti või pilte. Pole ime, et tööpäevad algasid hilisel hommikutunnil ühise kohvikeetmise ja pirukate pugimisega, mis sünnipäevade puhul vaheldus tordi ja konjaki režiimiga. See töö konti ei murdnud. Aga kõik püüdsid võimaluste piirides midagi põnevat luua. Vastuoluline kirjandustoimetaja Rudolf Rimmel vaevas täissuitsetatud kabinetis silmi noorte luuletajate käsikirjade kallal ja kirjutas neile pikki vastuseid, kunstnik Lembit Remmelgas (mõlemad juba manalasse varisenud) kujundas käsitsi pealkirju ja joonistas illustratsioone. Aastate jooksul esinesid ajakirjas praktiliselt kõik hilisemad olulised Eesti kirjanikud ja kunstnikud, usinad kirjutajad olid Hans H. Luik, Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets. Ajakiri Noorus oli tagantjärele vaadates kurioosum, aga vähemalt oma viimases elujärgus ümbritsevat üsna adekvaatselt peegeldav väljaanne. Kui riiklikult toetatud ajakirjandus kokku varises, siis läks ka Noorus hingusele. Hiljem tehti katseid seda reanimeerida, aga aeg oli juba pöördumatult muutunud.