Levinud arvamuse kohaselt on narkomaanid koondunud linna äärealadele, Ekspress avastas vilka narkopesa aga Tallinnas kesklinna veerelt vahetult koolide ja lasteaedade lähedusest.
Sikupilli asum oma koolide ja lasteaedade rohkuses tundub rahulik ja peresõbralik kant. Mänguväljakutel on legoklotsid turvaliselt laiali. Kinnisvaramaaklerid nimetavad seda lausa kesklinnaks. Ühendus „päris“ kesklinnaga on aga tõesti hea, nii ühistranspordi kui autoga. Ka Eestisse kutsutud Euroopa VIPid sõitsid just sealt, Majaka tänavat pidi, vilkurite saatel lennujaama.
Esimene päev.
Parkisime auto Sikupilli ja Majaka tänava ristmikule ning õige pea astus keegi mees otse meie ees põõsa juurde. Välimuselt tavaline parm, nägu pundunud, ent riided olid puhtad. Ta võttis süstla ja süstis end sealsamas randmesse. Samal ajal sõitis temast mööda tõukerattaga poiss. Peatusesse jõudis tramm, mees ärkas järsku ja pistis jooksu. Midagi kukkus maha. Süstal? Ei, tegemist oli ecstasy-tabletiga, millest oli kolmandik ära murtud. Nagu üks spetsialist selgitas, murtakse ecstasy-tablett (pildil) kolmeks tükiks, segatakse veega ja süstitakse sisse – joove kestab kolm korda kauem kui tabletti neelates.
Ajapikku harjub kogenematu silm eristama tavalist poejoodikut narkomaanist. Järgnev päevik on ülestähendus kolmanda vaatlusnädala mõnest seigast.
21. september kell 13.23.
Grossi toidupoe ees istub kaks keskealist, kiila peaga meest. Oleme neid varemgi märganud, suure osa ajast nad lihtsalt istuvad poe ees pingil. Üks neist kannab pidevalt halli kapuutsiga dressipluusi, tema kamraad, kel pealaes sügav arm, riietub musta. Nad ei näe välja kui tavalised joodikud, on näha, et pundunud nägude põhjuseks on mõni mõnuaine. Kümne minuti pärast liitub nendega kolmas, sinise jopega tegelane. Ta annab midagi hallile dressipluusile, too pistab selle tasku. Mõne aja pärast askeldavad mehed juba kolmekesi põõsas.
Kell 13.40.
Saabub valge nokkmütsiga isik. Nokatsil on Rootsi lipp. Temagi läheneb hallile dressipluusile. Ta kõnnak näitab, et tal on halb olla. Mehed jalutavad vesteldes lähedalasuva pandimaja poole. Aga tehingut ei toimu, nende teed lähevad lahku. Hall dressipluus võtab uuesti sisse koha poe ees. Natukese aja pärast on ka nokats tagasi, annab midagi hallile dressipluusile ja saab midagi vastu. Pärast seda jookseb ta kiiresti poodi ja sealt edasi majade vahel asuvale mänguväljakule, kus narkomaanid sageli kokku saavad. Vahel on neil söögipoolist kaasas, vahel vägijooke, ent tavaliselt poetakse sinna kambakesi peitu tänaval liikuvate inimeste pilkude eest.
22. september kell 15.
Sikupilli 7 majast väljuvad kaks poissi, kes pole selle maja elanikud. Ühel neist on käes kokkuvolditud paber, tänavanurgal ootab neid veel üks poiss ja kaks nägusat tütarlast, kõik hilisteismelised. Noored vaatavad saagi võidujoovastuses üle ja kaovad samasse põõsasse, mida päev varem oli külastanud hall dressipluus oma kamraadidega. Nad teevad suitsu ja üks sõpradest jagab paberi vahelt teistele midagi. Edasi on päev vaikne. Korra ilmub vaatevälja joodik, kes lonksab pudelist midagi, vist suuloputusvahendit.
26. september kell 14.30.
Kell 16.09 ilmub majast uksele silmanähtavalt narkopohmellis tegelane, kes hõõrub käega oma nägu. Ta toetab pea vastu fonolukku ja tardub sinna 12 minutiks. Siis tõstab pea, teeb veidraid liigutusi, hõõrub agressiivselt nägu ja järgmised 17 minutit toetub uuesti liikumatult fonolukule. Koju jõuab üks majaelanik, kes helistab politseisse. Samal ajal küsime fonoluku najal konutavalt inimzombilt, kelle juurde ta läheb. Ta vastab, et ootab all, üles pole lubatud minna ja paneb siis plagama. Mõne minuti pärast jõuab kohale politsei, kes on reageerinud võrdlemisi kiiresti, teeb jalutuskäigu ümber maja ja lahkub.
Majaka tänaval Sikupilli 7 maja ees seisab mees, kes tuli just hoovist ja hoiab käsi näo ees. Lähen talle juurde ja pildistan teda, mees ei pane seda tähele. Ta tuigub ja hõõrub oma nägu. Tema sõbrad ootavad veidi maad eemal trammipeatuses. Ühtäkki hakkavad need karjuma – tramm tuli. Ka uimane tegelane muutub ärksaks ja hakkab peatuse poole jooksma. Seltskond kobib trammi peale, ent mõne aja pärast on kogu punt tagasi.
Nad seisavad trammipeatuses, naeravad ja hoiavad käsi näo ees. Vaatavad telefoni nii, et see on sisuliselt vastu nägu. Tundub, nagu oleksid nad pimedad. Natukese aja pärast liitub nendega punases jopes naine, kelle nägu tõsiselt pundunud. Ta käis poes ja ostis glasuuriga küpsiseid. Neljane seltskond liigub naaberkvartali mänguväljaku juurde, meie järgneme neile.
Hoovis avaneb õõvastav pilt. Kogu õu on täis maas vedelevaid süstlaid ja kotikesi, suitsupakke ja tühje alkoholipudeleid, veriseid puhastuslappe ja tühje Xanaxi pakendeid. Hoov haiseb, aga mitte väljaheidete, vaid pigem mingite ravimite järele. Ühtäkki tuleb maja tagant oranžitriibuline kass ja jääb trepil seisma. Otse tema kõrval on viis süstalt, nõelad taeva poole.
28. september kell 8.45.
Sikupilli 17 õuest kakerdab välja punase jopega naine, sama, kes päev varem poest küpsiseid tõi. Ta on üksi, silmaalused seekord veidi vähem paistes.
Viis tundi hiljem käib naine jälle samas hoovis. Tuleb tänavale tagasi, sätib lahtiläinud juukseid ja märkab mind, vaatab mulle silma, ent kõnnib kiirel sammul edasi. Üks noor naine jalutab tänaval koerakest. Küsin talt, kas ta on kohalik ja kas ta teab, mis seal hoovis asub. „Tean. Ma tavaliselt väldin seda kohta ja trajektoori.“
Ja tõesti, kaks tegelast poevad võssakasvanud värava kaudu hoovi. Oleme neid ennegi Majaka tänaval lonkimas näinud. Mehed on õues vaid paar minutit, siis jalutavad juba Pallasti tänava Maxima poole. Samal ajal jõuavad kaks üle tee elavat pisikest tüdrukut koolist koju. Narkareid märgates peidab üks neist end parkivate autode taha.
29. september 15.35.
Kell on 16.05, kui nad hoovist väljuvad. See, kes end süstis, hakkab järsku hüplema. Niimoodi jõuavad nad Majaka tänavale, kus kohtavad vanemat lonkavat meest. Hüplev narkomaan ja lonkur vanamees suunduvad uuesti samasse mahajäetud maja hoovi. 16.18 on uued doosid sees ja mehed väljuvad tänavale, midagi valjusti karjudes.
Vastasmaja aknal suitsetab proua. Ta on kuri: terve suve on narkomaanid vastasmaja hoovis süstimas ja pidutsemas käinud. Proua räägib, et narkomaanid kutsuvad üledoosi saanud semudele iga natukese aja järel kiirabi välja. Kohale tuleb ka politsei, kes mõne aja seisab ja siis lahkub. Ja kõik kordub jälle. Viimati käisid kiirabi ja politsei kohal kolm päeva tagasi.
Narkomaanid tiirlevad korduvalt karistatud mehe ümbruses
Sikupilli ja Majaka tänava nurgamajas aadressil Sikupilli 7-18 elab koos oma emaga Igor Umnov (31). Krimiringkondades kutsutavat teda Umnikuks (vene keeles tarkpea – toim). Majaelanike meelest peab ta oma korteris narkootikumide jaotuspunkti. Umnovil on kolm kriminaalkaristust, kaks neist on seotud narkootikumidega, üks tuli valetamise pärast. Umnov andis politseile valetunnistusi sõbra eest pandimajja viidud mobiiltelefoni kohta ja talle määrati 30päevane vangistus.
Majanaabrite arvates ajab Umnov ka praegu kibedasti äri. Oma vaatlusperioodi ajal märkasime meiegi iga päev narkomaane maja läheduses või lausa hoovis. Enamik neist oli võõrutusnähtudega või joobes ega hoomanud üldse, mis nende ümber toimub.
Üks elanikest kirjeldab: „Uks kolksatab koridoris, käidi doosi järel. Mõne aja pärast paistab köögiaknast tantsu vihtuv tegelane. Ja siis tavapärased sireenid.“
See pole lennujaama kihutav VIP, vaid kiirabi, kes tuleb üledoosi saanut ellu turgutama. Niisugune on Sikupilli 7 maja, õieti terve kvartali argipäev.
Ühel päeval astus üks majaelanik koduuksest välja ja kuulis pööningu poolt krabistamist. Ülespoole viival trepil istus Umnovi klient, kes end reide süstis. Teda ei huvitanud, et keegi teda näeb, tal oli doosi vaja. Jõhker vaatepilt polnud elaniku jaoks aga enam šokeeriv, ennegi on koridorist süstlaid leitud.
Viimase aasta vältel on Sikupilli 7 korteriühistu liikmed regulaarselt teavitanud politseid narkomaanidest, fentanüülipakikestest koridoris ja maja hoovis toimunud kahtlastest tehingutest. Nüüd narkomaanid enam trepikotta väga ei tungi, ootavad pigem välisukse taga.
Umbes kaks nädalat tagasi käis politsei ka Umnovi kodu puistamas. Korter keerati pahupidi ja leiti ka mingeid narkootilisi aineid. Mida täpselt ja kui palju selgitab ekspertiis.
Ajakirjanikuga vesteldes käitub Umnov nagu pahandust teinud koolipoiss. Tema hääl on vaikne ja vahib oma kinganinasid. Kuskilt ei paista välja, et tegu võiks olla laiahaardelise narkoärikaga. Umnov väidabki, et ei tea narkomüügist ega maja ümber voorivatest narkomaanidest midagi. Ka pole tal enda sõnul tulnud tegemist teha politseiga.
Sikupilli elanikel on varemgi narkopesadega pahandusi olnud. Tänavu aprillis korraldasid asumi elanikud talgud Pallasti 7 asuva tondilossi korrastamiseks, kus narkomaanid end süstimas käisid. Maja kõrvalt leiti kaks avatud kaevu ja kotitäis süstlaid. Talguid juhtinud Asunduse lasteaia direktor Annela Ojaste ütles, et vähemalt pole narkomaanid end seni lasteaia mänguväljakutele pressinud, ent neid on märgatud aia ümber luusimas.
2006. aastal pidas politsei Umnovi kinni just Pallasti 7 juures ja leidis tema püksitaskust kolm plastmassist kapslit, mis sisaldasid suures koguses psühhotroopset ainet aprofeeni. Aasta lõpul mõisteti mehele tingimisi vangistus pooleteiseaastase katseajaga.
Juunis 2008 peeti Umnov kinni oma kodutänaval. Ta oli tarvitanud ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist või psühhotroopset ainet. Kuna mees oli endiselt katseajal, tuli tal vangi minna.
Aasta hiljem esitas Umnov palve ennetähtaegseks vabastamiseks. Kohtunik vabastaski mehe 3 kuud ja 11 päeva enne tähtaega ning määras ta kriminaalhooldusametniku järelevalve alla tingimusel, et Umnov ei tarvita alkoholi ega narkootikume. Poole aasta pärast aga tuli Umnovil uuesti vangi minna, kuna ta ei ilmunud enam kriminaalhooldaja ega narkoloogi juurde.
Augustis 2009, mil Umnov oli tingimisi vabastatud, jäi ta kodutänaval silma politseipatrullile. Politseinikud soovisid Umnoviga vestleda. Mees jooksis aga paduhirmus Ararati poodi ja viskas küpsisteriiulile fooliumnutsaku, mille sees oli 14 voldikut fentanüüliga. Seejärel toimus läbiotsimine ka Umnovi kodus, kust politsei leidis 0,95 grammi psilotsübiini sisaldavaid seeni. Umnov väitis kohtus, et läks alkoholipoodi saiakesi ostma. See teda ei päästnud, karistuseks määrati kolm aastat, kolm kuud ja 11 päeva vangistust.
Umnov on osalenud sõltuvushäirete tugigrupi Convictus töös. Läbinud suitsetamisest loobumise nõustamise. Vanglas sai ta kokku 6 distsiplinaarkaristust, töötamisest mees keeldus. Ekspertiisi kohaselt on Umnov narkosõltlane, mees ise eitab seda. Tal on põhiharidus, enne vangiminekut töötas juhutöödel ehitajana.
Tasub teada
• Kõige rohkem narkosüütegusid toimub kaubanduskeskustes ja rahvarohketel aladel.
• Eestis on hinnanguliselt 9000–10 000 narkootikume süstivat inimest, nendest umbes 6000 elab Tallinnas.
• Iga kolme päeva tagant sureb Eestis üks inimene narkootikumide üledoosi tagajärjel.
• Eestis on Euroopa Liidu suurim narkootikumide süstimise levik ning suurim narkootikumide üledoosist tingitud surmade arv 100 000 elaniku kohta.
• 2017. aasta algusest 15. septembrini on Eestis lisandunud 171 HIVi nakatunut.
• Kui mullu suri esimese viie kuu jooksul üledoosi tõttu 39 inimest, siis tänavu juba 54.
• Kõikidest Tallinna süstijatest elab Lasnamäel peaaegu 35%. Lasnamäe linnaosa probleemseimad asumid on Pae, Sikupilli, Seli, Laagna, Priisle ja Mustakivi.
• Tallinna narkomaanide uuringus märkis Sikupilli või Majaka trammipeatuse piirkonna oma peamiseks elukohaks 22 inimest. Kokku küsitleti 350 süstivat narkomaani üle Tallinna.
Allikas: Tervise Arengu Instituut
Narkomaania lahendamiseks on vaja kõigi ametkondade abi
13. septembril pidasid narkopolitseinikud Majaka tänaval kinni 31aastase mehe, keda kahtlustatakse narkokuriteos. Mehe kodus toimunud läbiotsimiselt leiti narkootilise kahtlusega ainet. Ekspertiis annab vastuse, millises koguses ja millise ainega on tegu. Tema suhtes kohaldati eeluurimise ajaks elukohast lahkumise keeldu.
Antud lugu ilmestab seda, et narkomaania ei ole vaid sõltlase ja tema pere probleem. Trepikojas sõeluvad närvilised ostjad, tänaval ebaadekvaatselt käituvad narkojoobes inimesed ning vedelevad süstlad – see on nende inimeste reaalsus, kes juhtuvad elama ühes majas või samas piirkonnas narkomüüjaga.
On positiivne, et võimalikust kahtlasest tegevusest on elanikud korduvalt politseile teada andnud. Sarnaseid vihjeid laekub narkopolitsei iga päev. Vihjed kaardistatakse ning vastavalt sellele me kurjategijaid ka tabame. Narkomüüja kinnipidamiseks peab olema piisavalt tugev eelinfo, et on põhjust inimese kodu läbi otsida.
Püüame jõuda suuremate varustajateni ehk keti ülemise otsani. Samal ajal panustame ressurssi ka tänavadiilerite tabamisse ning perioodiliselt oleme suuremate jõududega tänavaoperatsioonidel ehk seal, kus aine tarbijale kõige lähemal on.
Narkomüük on tänavadiilerite tasandil aga väga sageli narkomaania kõrvalnäht. Need kes müüvad, on sageli ka ise tarvitajad ning seetõttu on tegu sotsiaalprobleemiga, mille lahendamiseks on vaja kõikide ametkondade abi. Olukorda ei lahenda see, kui politsei narkojoobes inimese ajutiselt ära viib. Sõltlastele ja nende lähedastele tuleb pakkuda võimalikult palju tuge, et õigel ajal oleks sõltuvusravi ja muud narkomaaniaga kaasnevaid kahjusid vähendavad teenused käepärast.
Mida teha maas vedelevate süstaldega?
Torkekindel karp – Süstal tuleks panna torkekindlasse karpi, mitte kilekotti, ja viia asutusse, mis tegeleb nende kokkukogumisega, ehk süstlavahetuspunkti. Süstalt ei tohi üles korjata paljaste kätega ega lahtiselt prügikasti visata. Tõenäosus kasutatud süstla kaudu nakatuda on alla ühe protsendi. Viirused hävivad väliskeskkonnas minutitega ning enamik süstaldega saadud kriimustusi on nii pinnapealsed, et viirus edasi ei kandu.
Mida teha, kui näed narkotehingut või süstijat?
Teata politseile – Narkojoobes või süstivat inimest tülitama minna ei tohi. Väldi lähikontakti, teavita politseid, anna isiku kirjeldus, liikumissuund. Kui isik on agressiivne või tülitab teisi inimesi, ürita abivajajaid distantsilt aidata ja tõmba olukorrale teiste inimeste tähelepanu. Arvesta, et narkojoobes inimese käitumine võib olla ettearvamatu, tal võib olla kaasas teravaid esemeid ja tema kinnipidamine jäta politseinike hooleks. Füüsiliselt sekku vaid siis, kui oled veendunud enda turvalisuses.
Narkosõltuvust ravida on keeruline ja kulukas, aga see pole võimatu. Füüsiliselt on iga inimene võimeline sõltuvusest üle saama. Raskem on leida psühholoogilist tuge ning lahendada sotsiaalsed probleemid, kuid ka see on võimalik. Kõige suurem takistus on narkootikumitarvitajate häbimärgistamine. Halvustav suhtumine takistab nii abi- ja raviteenuste loomist kui ka abivajajate jõudmist nende teenusteni.
