Peaasi, et oleks, keda kaissu võtta

Renate Keerdi uut lavastust „TAHE“ vaadates potsatab teatr­itooli kulunud istme­sametile väike pisar ka selle silmast, kes põhimõtteliselt kunstitemplis kunagi ei nuta, kirjutab Andres Maimik.

Mida hekki, mehed! Kus ­Renate on jälle tükiga maha saanud! Pole küll plaanis muutuda kutseliseks renatoloogiks ega paažiks, kes andunult suudleb kunstnikuproua kleidipalistust. Aga midagi pole teha. „TAHE“ on nii oluline sündmus, et sellest kõrvale vaatamine oleks sulaselge desertöörlus.

Ei mäleta, et Renate lavastustes mõni normaalne tegelane normaalsel viisil oleks laval koha sisse võtnud. Nii ka siin. Tõugukesed roomavad, nutsakad veerevad, amööb luurab kardinate vahel. Mingil momendil hakkad hoomama nende algeliste eluvormide tagant generaalplaani. Nad kõik on teel üksteise poole. Ükskõik millises arengustaadiumis sa evolutsiooniredelil ka poleks, vajadus Teise järele on see tung, mis elu käimas hoiab.