ANDRES MAIMIK: Kunstniku vabadus ja avalik arvamus
Aastal 399 enne Kristust on Kreeka filosoof Sokrates kohtu all süüdistatuna austuse mittetundmises jumalate vastu ja noorsoo moraalses rikkumises. Sokrates mõistetakse Ateena kodanike poolt süüdi ning talle määratakse surmanuhtlus. Linnast põgenemise asemel joob filosoof ise tühjaks mürgikarika.
1933. aastal organiseerivad natsimeelsed üliõpilased Berliini Rahvusooperi ees suure lõkke, millesse visatakse Bertolt Brechti, Albert Einsteini, Sigmund Freudi, Heinrich Heine, Stefan Zweigi, Franz Kafka, Heinrich Manni, Erich Maria Remarque’i, André Gide’i, Victor Hugo, Ernest Hemingway, Aldous Huxley, James Joyce’i, Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi ja Vladimir Nabokovi teoseid. Enamik tuleriidal põletatud teoste saksa ja austria päritolu autoreid lõpetavad koonduslaagris, eksiilis või suitsiidiga.
1938. aastal, „suure puhastuse“ käigus suletakse Moskvas vene teatriuuendaja Vsevolod Meierholdi teater ning korüfeed ennast hakatakse süüdistama nõukogude korrale võõra „avangardismi“ propageerimises. Meierhold arreteeritakse 1939. aastal ning piinamiste tagajärjel ta tunnistab, et tegutses jaapani ja briti agendina. Vsevolod Meierhold lastakse 1940. aastal maha.
1963. aastal kirjutab Leningradi ajaleht, et noore poeedi Jossif Brodski looming on pornograafiline ja nõukogudevastane, mille tagajärjel Brodski tööd konfiskeeritakse ja autor suletakse vaimuhaiglasse. 1964. aastal mõistetakse hilisem Nobeli preemia laureaat sunnitööle süüdistatuna parasitismis ja looderluses.
1988. aastal annab Pakistani päritolu briti kirjanik Salman Rushdie välja romaani „Saatanlikud värsid“, mille sisu kutsub moslemimaades esile suure protestilaine. 1989. aastal andis Iraani ajatolla Khomeini välja fatwa, millega mõistis kirjaniku surma ning lubas suurt pearaha otsuse täideviijale. Selle tagajärjel peidab Rushdie end aastateks avalikkuse eest, Inglismaa katkestab suhted Iraaniga, mitmed Rushdie tõlkijad langevad aga kallaletungide ohvriks.
Mis neil juhtumitel ühist on? Vahest see, et kunstnikud, kirjanikud, filosoofid, intellektuaalid on läbi aegade olnud üks kaunis kahtlane seltskond – nii oma loomingus, ideedes kui elustiilis. Ja mis kõige hullem – oma kõlvatust ei hoia nad endale. Filosoofiliste sonimistega mürgitavad nad noorsoo meeli, sarkastiliste aforismidega mõnitavad kõrg- ja keskklassi ontlikke väärtusi, oma avangardismiga õõnestavad sotsrealismi kaljukindlaid reegleid. Oma rändpoeedi muretu eluviisiga irvitavad nad näkku töölisklassi stahhaanovlikele väärtustele, pühatekstide mitmetähenduslike tõlgendustega kõigutavad nad usudogmade alussambaid. Miks neile – parasiitidele, küünikutele, irvhammastele, vaimsetele diversantidele – on rohkem lubatud kui korralikele tööinimestele? Nad tuleb sealt parnassilt kohe alla kiskuda, paljastada, nende üle kohut mõista, neid avalikult häbistada ning seejärel unustusse või hukatusse paisata.
Võiks ju mõelda, et 21. sajandiks on sedasorti kadedusest ja pahatahtlikkusest kantud kampaaniad juba suuresti ajaloo iluks ja õuduseks muutunud. Aga võta näpust. Elu ja karjääri ärarikkumise pumbad on jälle täie pasaga tööle hakanud. Paljastamise ja avaliku häbistamise kampaaniad on tänu internetile ja sotsiaalmeediale globaalseks kasvanud. Kaitstud pole keegi, iseäranis oma karjääri tippu jõudnud andekad ja kuulsad tegelased, kelle kukkumist 24 tunni jooksul Kuldselt Parnassilt sügavale puhastustulle on nii eepiline jälgida. Langenud kuningast öeldakse otsekohe lahti, seda teevad isegi nende kauaaegsed sõbrad, sest koos lojaalsusega satuks stigma ka nende endi peale. „Kes on järgmine?“ Seda neimahimulist ootust massides oskab meedia nii üles kruvida kui rahuldada.
Ükskõik kui kahtlased poleks ühe või teise indiviidi teod ning kui üllast eesmärki need tagantjärele paljastused ka ei kannaks, devalveerib selline kampaanialik „kanakarja kambakas“ (väljend „Lendas üle käopesa“ peategelase, seksuaalpredaatori Randle McMurphy suust) nii ahistamisvastase võitluse tõsiseltvõetavust kui ka tekitab uusi pingekoldeid sõprade ja võitluskaaslaste vahel. Hüsteeria võtab võimust mõlemas leeris. Formeeruvad ka ootamatud koalitsioonid. Vasakliberaal ja rahvuskonservatiiv seal näe, moraaliristiretkes sirutavad teineteisele nüüd käe. Avaldatakse üleskutseid, et „teie, mehed, kõik olete süüdi. Kas otseste tegijate või kaasosalistena.“
Vaikselt tiksutab see rong ka Maarjamaa poole. Keegi juba sobrab palavikuliselt ajusoppides, et milliseid vahejuhtumeid sealt võib üles kerkida. Millal muutub kerge joobnud külgelöömine ahistamiseks, dick pic’ide (alakehapiltide) lähetamine enesenäitamiseks, kahemõttelisus verbaalseks ärakasutamiseks.
Õnneks on kampaaniatel kalduvus lõpuks energiast tühjaks joosta ning ise ära vajuda. Muu elu lihtsalt pressib peale. Ning erinevalt Sokratesest, Wilde’ist, Meierholdist ei mäleta keegi enam nende nimesid, kes suurvaime hukatusse paiskasid. Ah ei, üks siiski on – Oscar Wilde’i põhisüüdistaja Queenberry markii John Douglase järgi tuntakse üht reeglite kogumikku poksis.