Neodekadentsi eri | “Kurja õite” lapsed
Kumus on avatud Lola Annabel Kassi kureeritud näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“, mis vaatleb tööstusrevolutsioonist frustreerunud kirjandust ja kunsti 19. sajandi lõpust kuni teise maailmasõjani. Nietzsche kuulutas 19. sajandi lõpus Jumala surnuks, levisid ateism ja esoteerika ning kunsti ilmusid mõneti kurioossed piiblilood ja apokriivad (nt Salome ja Johannes, Juudit ja Olovernes, Susanna ja vanamehed, madu Eeva ja Aadamaga). Äärmiselt oluliseks peeti ilu, sh nukruse väljendamist. Sama oluliseks kujunesid meelemürgid ja ravimid, mis muutsid tegelikkuse taju, aitasid spliini mööda saata või tegid hoopis haigeks. Lisaks käis omaette elu Surm, kes Charles Baudelaire’i sõnul pidi olema ilusaim inimeste/meeste seas. See oli periood, kui inimestel oli aega mõelda, et kui nad surevad, siis milline see ilus Surm võiks olla. Nii surma kui inimeksistentsi naeruväärsuse kujutamine sai lisahoogu esimese maailmasõjaga, mis muutis maailma jäädavalt.
Dekadentlik kunst on 20. sajandil korduvalt muundunud. USAsse põgenenud hakkasid ühel hetkel Euroopa kultuuri igatsema ning see nn eilne maailm väljendus 1960ndatel taas dekadentsis, mis aktsepteeris edevaid feminiinseid geimehi, saatuslikke naisi, kes võisid olla pimestavalt kaunid ja biseksuaalsed, ning kulda ja karda, mille helk oli uue keskklassi levides tuhmunud. Eesti kunstis näivad eriliselt dekadentlikud 1990ndad, seda tänu Ly Lestbergi fotoseeriatele, Agu Pildi moešõudele geiklubis Nightman ja Niguliste kirikus, ERKI moešõudele ja narkovaimustusele reividel. Dekadendid on alati keskendunud hetke tabamisele, otsinud uut, mida nautida, eneseteadlikult irooniline helk silmis.
Kes nad siis on? Sõpruskond enamasti värskelt keskkooli lõpetanud kunstnikke ja muusikuid, kes laadivad Instagrami fotosid ja videoid oma igapäevast. Näiteks peeti augustis teemapidu „Kontorist väljas“, kus kanti 1980ndate kontorimoodi, ning peole toodud koopiamasina juures oli silt, mis palus paljundada oma suguelundeid, mida, nagu Instagramist näha, tehtigi. Igapäevaselt väljendavad nende videod kerget tüdimust hallist maailmast. Nende piltidel ja videotes tantsivad moodsates dressides maalingute ja meigi või erilise soenguga androgüünid, joovad smuutit, eksponeerivad ja vaatavad ekraanipeeglist oma kahvatut ilmet, ronivad või puhkavad looduses. Pole vist dekadentlikumat iga kui hilispuberteet, kui vanemad veel üleval peavad ja koolivaheajal või mõttetul tööpostil on vahepeal kurnavalt tüütu, kiimatekitavalt igav, ometi on kõik justkui hästi ja sellest võibki kasvada vaid poeetiline spliin, asjalikkusele vastanduv ja eesmärgi unustanud seisund, mis ootab valgustuslikke hetki.
Eliann Tulve võib olla lugejale tuntud nii ansambli Holy Motors lauljana kui kino- ja teleekraanidelt ja teatrist (viimati Vaba Lava „(Teisitimõtlejas)“). Instagramis võib märgata, kuidas kord on ta pea hõbevalge, siis voogavad jälle süsimustad juuksed.
Ta avab hirmutavaks peetud femme fatale’i kuju inimlikkust igapäeva kujutamisega, kus ühel hetkel võib ta vaadata tõtt maoga nagu paradiisiaia Eeva, järgmisel momendil ujuda kuskil metsajärves või avastada dändilikus kostüümis liivakarjääri. Elianni vahendid on erinevad riided, millega ta loob lihtsaid kontraste. Dressides elamise ajastul on lihtne mõjuda dekadentlikult ebapraktilisena kas või veinivastuvõtu asemel kleidis metsa minnes, kergelt riuklik naeratus suul. Aeg on muutunud ja naiskunstnik ei pea enam kujutama end maskotina, nagu Erna von Brinckmann joonistas end 1937. aastal hambapastatuubiga mängiva kassina, autoportree võib olla kui tahes hapras olukorras odaliski pilk vaataja silma.
Pire Sova on kunstnik ja kirjanik, kes otsib ilu materjalidest ja vormidest, mida peetakse üldiselt inetuks. Ta mängib sukkadega, nende tähenduse ja võimalustega; kannab läbipaistavaid või auklikke riideid; sportpesu värvitud siiditükkidest tehtud kleidi all; helkurnööri, mis kulgeb mööda jalga; värvib end just liiga palju või valesti ja joob siis portselanist tassist teed. Ta on aastaid kutsunud sõpru endaga koos identiteete looma, ent senises kunstimaailmas on see olnud liiga veider, liiga ebakindel. Noorim põlvkond aga läheb sellega rõõmsalt kaasa, ning nii võib Regret endale Pire vahenditega teha kontserdiks meigi ja kostüümi ning lõpuks joovad nad peol kõik koos mingit veidrat supersmuutit. Pire kirjutamisstiilist ja loomingust saab läbilõike tema leheküljelt www.ilumaailm.xyz.
Evert Pol Poom on paljudele tuttav youtuber, kes teinud absurdselt naljakaid „Ringvaate“ paroodiaid. Poom on kõikide dändi unelmate ja oodide kehastus: ta on väsinud nüridusega löödud peavoolumeedia esitletud kultuuriruumist ja on otsustanud elada välja kõik maskuliinsuse tabud, mille peale üks tubli macho tulla võiks.
Ta tantsib kui madu, on ilus kui Adonis, pärl keset närust nõukogude perioodi järgset linnaruumi ja söötis põlde. Ta on nagu „Absolutely Fabulousi“ Edina ja Patsy, aga ta on noor mees Eestist, kelle imepära siin on mõneti veel vapustavam – meie dändilikkuse pärand on võrdlemisi õhuke ja seegi jääb sajanditaguse dekadentsi aega.
Netti Nüganen ja Jette Loona Hermanis õpivad mõlemad Amsterdami moodsa tantsu koolis SNDO (School for New Dance Development), mille on juba lõpetanud Maria Metsalu, kelle soololavastus „Mademoiselle x“ etendus oktoobri lõpus Kanuti Gildi SAALis. Nüganen ja Hermanis on võtnud dekadentlikud teemad päris tõsiselt ette.
Mõlemad otsivad innukalt materjali, mis liigutaks vaatajat ja pakuks originaalseid kujundeid, et rääkida tänapäeva eneseloomest. Kui Netti Nüganenile meeldivad pigem läikivad tekstiilid ning balansseerimine jõusaali robokoppide ja balletiprintsesside vahel, siis Hermanist huvitavad mitmesugused geeljad materjalid nii toidus, riietuses, kosmeetikas kui looduses. Mõlemad eksponeerivad paljast keha, aga kui „Susanna ja vanameeste“ motiivil on vanameeste pilgud rüvedad, siis Nüganeni ja Loona Hermanist jälgivate pilkude ring on nende kunstis ümber pööratud ning väljendab hoopis nende endi jõulisust. Täiesti loomulik oleks näha nende Instagrami albumis järgmiseks tõlgendust Wiiralti 1929. aasta kompositsioonist kolbakitarri mängiva ja kirstus istuva paljaste rindadega süfiliitikuga.
Kui vaadata Ameerikasse, siis Jill Soloway seriaal „I Love Dick“ esitleb Põhja-Ameerika dekadentlike noorte kunstnike maailma ühte külge. Pidevalt kasvab illustratsioonikunsti ja Instagrami-luule populaarsus (nt Rupi Kauri fenomen), mis veel kord meenutab sajanditagust dekadentsiperioodi, kus oli aega igavleda ja iluleda, kirjutada erootilist looduslüürikat ja õudusjutte. Dekadentlikku kunsti on peetud allakäigu kunstiks, kuna ta kujutab maise elu pahelisust. Ka praeguses ekrestunud ja neoliberaalses edukultuse ühiskonnas on võimalik edasi liikuda just tabude üle naerdes ja neid ilu otsimisega osatades.