Neodekadentsi eri | Noored, kes naeravad tabude üle
Käesoleva Areeni erinumbri liikumapanevaks jõuks sai Rebeka Põldsami poolt meile saadetud artikkel ““Kurja õite“ lapsed“.
Käesoleva Areeni erinumbri liikumapanevaks jõuks sai Rebeka Põldsami poolt meile saadetud artikkel ““Kurja õite“ lapsed“. Inspireeritud Kumus avatud Eesti dekadentliku kunsti näitusest, mis vaatleb nimetatud voolu 19. sajandi lõpust kuni teise maailmasõjani, jõuab Põldsam seitsme nooreni, kes hoiavad tema hinnangul dekadentlikku vaimu praegu üleval. Instagramis, klubipidudel, YouTube’is, tantsuetendustel, soo-omadusi hägustades. Nagu Rebeka ütleb: „...tabude üle naerdes ja neid ilu otsimisega osatades.“
Aga siis me mõtlesime, et Põldsami välja toodud kriteeriumitele vastavaid värvikaid noori inimesi on Tallinna öises, online- ja offline-kultuurielus veel. Ja veel. Ja veel. Miks mitte nad kõik ühte erinumbrisse kokku ajada? Teeme uue dekadentsi erinumbri!
Ning kui ajakirjanikud juba midagi konstrueerima hakkavad, läheb asi pahatihti käest ära. Millega ma tahan öelda seda, et siia lehenumbrisse alfabeetilisse järjekorda seatud noored muusikud, kunstnikud, disainerid, tantsijad ei moodusta tingimata sarnaselt mõtlevat homogeenset scene’i, kes hoiavad üksteisel käest kinni ja hakkavad vastu vanale ja igavale kultuurile ning kommetele, noormehed kontsakingi ja kunstküüsi kandes, neiud endale urruauku neoonküünlaid susades ning lüües selle juures digitaalselt lärmi, mida nad ise nimetavad muusikaks, seisukohtadeks ja eneseväljenduseks selfie’idega.
Ei. Nad on kõik autonoomsed tegelased. Mis sellest, et omavahel sageli seotud.
Ega paljude kohta siin ABCs ei saa ebalemata väita, et nad on dekadendid. Äkki on see hoopis tänapäeva punk. Aga nagu pungi, nii on ka dekadentsi kirjeldused ja piir tänapäeval lõdvad ning teistmoodi tegemine, uue otsimine, olemasoleva lammutamine, võlli ületamine neid ühendab küll.
Mis neil veel ühist on? Peamine tegutsemispiirkond näib jäävat Balti jaamast mere poole. Traditsioonilises meedias nendesugused marginaalid enam nii palju tähelepanu ei saa kui näiteks kümme aastat tagasi. Aga neil on omal meedia. Instagram, Soundcloud, Facebook. Isegi üks nende kunstigalerii tegutseb netis. Ootamatult suur osa neist on kuidagiviisi seotud moodsa tantsuga. Meil ei ole küll käepärast uuringut, aga tundub, et kui nad teatris käivad, siis just koreograafiaetendusi vaatamas. Ja äkki see kehaline haakub Instagrami fotode ja persona-harrastusega, mis on... ka kehaline. Kas neid poliitika huvitab? Jaa. Aga sa ei kohta neid kunagi Facebookis poliitilistel teemadel vaidlemas. Nad postitavad Tumblrisse fotosid poliitikutest, see on nende kommentaar. Ja kui räpigrupp Korgiklann seab poliitikutest üliroppe riime, on see nii kodeeritud, et nende täpne positsioon jääb hämaraks.
