Uusaastakink rahvale: valitsus lasi viina hinna alla

Olude sunnil tuli Konstantin Pätsi valitsusel 85 aastat tagasi alkoholi hinda kärpida. Üllataval kombel ei hakanud rahvas seepeale sugugi looma moodi jooma.

Uue aasta esimestel päevadel 1933 levis kulutulena üle Eesti uudis, et valitsuse koosolekul Toompeal oli kõne alla võetud riigiviina ja piirituse hinna alandamine. „Riigiviina ja -piirituse hinda on juba ammugi peetud liig kalliks, eriti on ta seda nüüd, kus rahva ostujõud vähenenud ja kus salapiirituse vedu järjest tõusu näitab,“ kirjutas ajaleht Vaba Maa.

85 aasta tagune olukord meenutab mõneti tänast. Viina hind on aktsiisi tõstmise tõttu kalliks aetud ning meil on ka nüüd odav „salapiiritus“ – Läti viin. Kui toona jahiti salapiiritusevedajaid merel, siis nüüd püüab maksuamet piiril odava Läti alkoholi vedajaid.

Viin läks kümme protsenti odavamaks

Valitsuse koosolekul kurtis kohtu- ja siseminister Ado Anderkopp, et sooja talve tõttu on salapiirituse vedu meie rannikul elavam kui kunagi varem ja seda soodustab riigiviina kõrge hind. Sel põhjusel töötaski maksudevalitsus välja uue alkoholimüügi seaduseelnõu. Kehtiva korra muutmise tingisid mitmed asjaolud, sealhulgas rahva ostujõu kahanemine majanduskriisi tõttu.

„Monopolipiirituse ja viina tarvitamine on vähenenud 1/3 võrra ja paljud kodanikud on siirdunud salapiirituse tarvitamisele või „pruulivad“ kodusel viisil puskarit. Ka karskusriikide alkoholipoliitikas on sündinud suur murrang: Soome on loobunud keeluseadusest ja tüürib täielise alkoholi vabamüügi poole,“ kirjutas Päevaleht.

Et olukord oli tõesti hull, näitas valitsuse otsus kehtestada 1933. aasta jaanuari algul kaitseseisukord Eesti territoriaalvetes. Samuti karmistati salapiiritusevedajaile määratavaid karistusi. Piirituseveo hoogustumise üheks põhjuseks oli Eesti piiritusekuningate trikk: detsembri algul 1932 toodi Soome lahele kaks piirituseemalaeva, mille mastis lehvis Inglise lipp. Kuna Inglismaa polnud ühinenud siinsete riikide vahel sõlmitud piirituse salaveo vastu võitlemise konventsiooniga, ei saanud Eesti ega Soome ametivõimud midagi teha. Kuigi emalaevade juures peeti valvet, õnnestus kurjategijatel ööpimeduses salapiiritus mootorpaatidega ikkagi randa toimetada.

Mõni kuu hiljem hakkaski riigiviina poest odavamalt saama. Alates 15. märtsist 1933 maksis kolmveerandliitrine viin 1,45 krooni asemel 1,30. Kolmveerand liitrit piiritust aga 3,80 krooni asemel 3,10. Seega langes viina hind 10 ja piirituse oma ligi 20 protsenti. Langetati isegi taara hinda. Maksudevalitsus kavatses algul viina hinda koguni 30 protsenti alandada. Sellest aga loobuti põhjusel, et sama sissetuleku saamiseks pidanuks läbimüük kasvama lausa 40 protsenti.

Erinevalt tänapäevast tohtis viinakauplustes ja joogikohtades viina müüa ainult riigi poolt kehtestatud hinnaga. Pärast uute hindade kehtestamist võis viina müüa vana ehk kõrgema hinnaga kolme päeva jooksul. Arvatavasti suurt edu sel polnud, sest kes see ikka tahtis viina kallimalt osta. Aga ärid kahju ka ei kannatanud. Nimelt sai vana hinnaga müümata jäänud viina ja piirituse riigi viinatehastes ja ladudes ümber vahetada uue, odavama vastu.

Viinamüügi piirangud võeti maha

Riigiviina müüki ei tõkestanud mitte ainult kõrge hind, vaid ka müügikohtade väike arv. Viina sai Eestis toona osta 926 kauplusest ja joogikohast, samas ulatus toiduainekaupluste arv 6000ni. Nõudluse suurust näitab seegi, et näiteks 1932. aastal oli alkoholikaubanduse seaduse vastu eksijaid ligi 2000 ning salapiiritust tabati 22 000 liitrit. Maksudevalitsuse arvestusel jäi riigil seetõttu saamata umbes miljon krooni.

„Kitsendused alkoholimüügi alal praegusel ajal ei ole enam millegagi põhjendatud. Nendega on võimatu suruda maha alkoholi tarvitamist, nagu seda on näidanud meie omad ja ka välisriikide kogemused,“ kirjutas Päevaleht märtsi keskel 1933.

Seaduseelnõu järgi ei saanud omavalitsuste volikogud alkoholimüüki enam keelata ega kehtestada ka keelupiirkondi. Küll aga sai keelu maksma panna rahvahääletuse teel. „Tuleb täiesti hukka mõista alkoholimüügi keeld, kui see ei vasta kohaliku rahva enamuse hääletuse teel väljendatud tahtele. Fiskusele (maksupoliitikale) on keelupiirkonnad eriti kahjulikud, kuna legaalse alkoholimüügi asemel seal hõlpsamini leiab tarvitamist salakaup,“ kirjutas Päevaleht.

Tõepoolest, tol hetkel kehtis keeld 44 vallas, neist 42s oli selle otsustanud volikogu. Täiesti vabaks anti lahja alkoholi müük: selleks ei pidanud kauplused isegi enam luba taotlema. Kui seni ei tohtinud viina müüa ka suurematel pühadel, siis nüüd tõmmati keelatud päevade hulgast maha 1. mai ja esimene suvistepüha. Samuti pehmendati viinamüügikorda valimispäeval: müüa ei tohtinud ajal, kui valimisjaoskonnad olid avatud.

Ka tollal oli õlu põhjendamatult kallis ega täitnud riigi rahakukrut. „Õlle kalliduse ja maal kättesaamatuse tõttu tarvitatakse meil liig vähe õlut, nimelt 6 liitrit elaniku kohta aastas, kuna näiteks Saksamaal – 60 liitrit. Soodustades nende jookide müüki, langevad ka nende hinnad, kuid tõusevad riigitulud aktsiisi näol suurendatud läbimüügi arvel,“ tegi Päevaleht aruka ettepaneku.

Millal tohtis alkoholi müüa? Kohaltarvitamise õigusega kauplustes – kella 9 kuni kella 23, trahterärides ehk restoranides ja kõrtsides – kella 7 kuni kella 23. Linnades võis trahteräris viina müüa hommikust (kell 9) hommikuni (kell 6), kui linnavalitsus ühes politseivalitsusega selleks loa andis.

Viinahinna langetamisega polnud aga ka toona sugugi kõik nõus. „Kas maksudevalitsus tõesti loodab, et riigiviin kergema kättesaadavuse tõttu suudab välja tõrjuda salaviina, mis tarvitajale tuleb märksa odavam, kuid viimasele edasimüüjale ligi kaks korda odavam?“ küsis karskustegelane Helmi Mäelo. Ja vastas, et maksudevalitsus „tõstab ainult rahva üldist alkoholi tarvitamist“.

Tegelikult mingit hüppelist joomise kasvu ei toimunud. Kui 1930. aastal joodi Eestis riigiviina puhtaks alkoholiks ümber arvutatuna 2,9 miljonit liitrit, siis 1933. aastal 2,3 ja 1934. aastal 2,7 miljonit liitrit. Viinamüügi kasvu 1934. aastal võib seletada hoopis asjaoluga, et 1930. aastate alguse majanduskriis sai läbi ja rahva elu läks paremaks.