Eesti hümn ja ballaad pedofiilist - Orelipoisi uus plaat on vapustav kuulamine!
Laupäeval, 24. veebruaril esineb teile Tallinnas, Erinevate Tubade klubis Orelipoiss. Jaan Pehk kodanikunimega.
Me kõik saame sada, on ilus päev, ja Orelipoisil on ka oma pidu pidada või siis meie kõigi pidu ilusamaks teha. Ta esitleb oma uut heliplaati. Nabakümnesse tabava pealkirjaga „Sünnipäev“.
Orelipoisi fantaasialend on alati sedavõrd seiklusrikas olnud, et teda kuulates jääb hing kinni või tekib tunne, nagu kukuksid ratsu seljast maha, kas naeru, üllatuste või imestamiste pärast. Aga olgu öeldud siiski – „Sünnipäev“ on jälle temalt üks plaat, mida peab kuulma, et uskuda – kirja teel seda teile väga selgeks ei tee – ja albumi kuulamise ajal tuleb pause teha, võib-olla klaas vett, võileib või õun, et just kuuldud loost toibuda.
Siin on ainult virmaliste tulukeste all sündida võivat folki, sellest tehtud diskot ja estraadi, Kraftwerki, pimedate ansambel Tume, laste laulukoorid, Johannes Tralla ja Türi turbatiigi konnad, Jaani enda suurepäraseid tekste ja kolleegidest luuletajate omasid samuti. Ja „Sünnipäeval“ on ka uhkelt ja rohkelt isamaalisust. Ilma, et plaat ilmuks 24. veebruaril 2018, hoovavad siit Eesti loodus, Eesti lõhnad, hinged, kurikaelad ja vembumehed, totrused ja mõnud.
Istume Orelipoisi kodus köögis. Ta on salamahti lauale nihutanud kausikese ahvatlevalt lõhnavat kimchi’t, mille meistervalmistaja ta on, selle kõrval kahvlid ja joogikruusid.
Sinu uus plaat on võimas purakas. Vaimustav, isegi vapustav kuulamine.
Tohoh! Nojah.
Näe kalla endale teed.
Pärnaõied.
Siin on mesi ja moosi on ka – metsmaasikas ja murakas.
Nii võimas, et isegi tekib küsimus – su viimane plaat ilmus 2010, eks, ja kas siis vahepeal tekkiski sul konkreetne plaan anda EV100 aastal 24. veebruaril välja album „Sünnipäev“, kus on isamaalisus ja Eesti rahvas sedavõrd tähtsal kohal?
Eks see on niimoodi kujunenud.
Kümne aasta jooksul salvestatud palade hulgast
võib leida nii isamaad, loodust, sündi kui surma.
Leidub ka kurba.
Kas ma panen väga mööda, kui ütleksin arvustajana, et „Sünnipäeval“ peegeldab, analüüsib Orelipoiss eesti rahva psüühet?
Mulle tundub, et analüüsin sel plaadil
