Sandra Jõgeva: Head radikaalselt feministlikku naistepäeva!
Kõigepealt peab mainima seda, et naistepäeva mõtles välja üks tõepoolest radikaalne tegelane, marksistlik revolutsionäär Rosa Luxemburg, kes oma elupäevad lõpetas 15. jaanuaril 1919, kuul peas, Landwehri kanalis Berliinis 47aastaselt. Tagantjärele nimetatakse Luxemburgi ka feministiks.
Kummalisel kombel on viimasel ajal tunne, nagu tegutseksid sama radikaalselt meelestatud tegelased ka siin ja praegu, sada aastat hiljem Eesti Vabariigis. Ajakirjandus on täis vastulauseid radikaalsetele feministidele, kes tahavad muuta naised meesteks ja mehed naiseks, hävitada või alla suruda kõik mehed ning pühkida maa pealt nii traditsioonilised pereväärtused kui kõik traditsioonid ja väärtused üleüldse.
Feministist on saanud kõikjalnähtav vaenlasekuju. Seda koos „pagulasmassidega“, kes olevat moslemimaadest siiapoole teel... Juba aastaid, kuna neid pole siin sisuliselt nähtud. Samuti on feminist vaenlane koos müütilise uusmarksistliku, „liberastliku“ ja „tolerastliku“ ideoloogiaga, mida dikteerivat meile Brüssel ja millele vastamise põhjal antavat meile Euroopa Liidu raha või mitte. Mulle isiklikult tundub see uusmütoloogilise maailmapildina, milles paigutatakse Nõukogude impeeriumist tuttav mudel tänapäeva, et mõista meie kaasaega. Mõista ja hukka mõista selle vigu ning puudujääke, aga eelkõige – teha maailm enda jaoks selgemaks ja arusaadavaks.
Veel kaugemale lähevad meie parempoolsed ultrakonservatiivid, kes siin on tihti ühes isikus fanaatiliste katoliiklastega. Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks veetav netiportaal Objektiiv seob läänelikud liberaalsed väärtused – need kurikuulsad „uusmarksistlikud liberastid“ – kokku naise kehalise enesemääramisõigusega, muu hulgas võimalusega omal soovil aborti teha. Need üheskoos saavad omale sildi külge: „surmakultuur“, mida vastandatakse omakorda katoliikliku süvareligioosse „elukultuuriga“.
Seda viimast esindab siis tüüpiline (Eestis paraku haruldane) paljulapseline, rasedusvastaseid vahendeid vältiv, traditsioone austav usklik perekond. Kelle liikmete jaoks on soorollid piibli aegadest saadik paigas ning tavapärasest heteroseksuaalsusest erinevad seksuaalsed orientatsioonid on kõik kas vaimuhaigus, Saatana kiusatus või uusmarksistlikest ülikoolidest ning meediast pärit pahatahtlik, „surmakultuuri“ esindav, tõelist ja ehedat inimloomust moonutav ajupesu.
Olgu, fanaatilised katoliiklased ongi oma olemuselt radikaalid. On ju SAPTKi seltskonna kujul tegemist katoliikluse ultrakonservatiivse, ülemaailmse haruga, kelle kindel veendumus on, et tänapäeval on paavstki ekslik. Või on siis teda pahatahtlikult valesti tõlgendatud – näiteks paavst Franciscuse kahe aasta tagust sõnumit Filipiinidel: „Katoliiklane ei pea sigima nagu küülik!“ Või tema avalikku andekspalumist geidelt kõigi kuritegude eest, mis katoliku kirik nende vastu sajandite vältel sooritas.
Aga tagasi radikaalsete feministide juurde. Nad ei esine vaenlasekujuna ainult Objektiivi artiklites ning loendamatutes arvamuslugudes (enamasti Postimehe veergudel). Ka doktorikraadiga kunstiteadlane Heie Marie Treier ütleb oma Päevalehes ilmunud arvustuses Leonhard Lapini näituse kohta: „Praegu võib öelda, et Lapin on üle elanud kommunistliku partei nuhid ja nõukogude aja arhitektide liidu ja kunstnike liidu ametnikud, ju ta elab üle ka tänapäeva radikaalfeministid.“ Järelikult – selliseid peab ju olema! Tundub, et radikaalse feministi inimliku kehastuse järele on meil olemas ühiskondlik tellimus.
Natuke, poolvägisi täidab seda rolli üks „104 kirja“ aktivistidest, Amandus Adamsoni muuseumi projektijuht Nika Kalantar. See 29aastane naine ütles mõni nädal tagasi ETV vestlussaates „Suud puhtaks“, et leidub inimesi, kes loobuvad lapsesaamisest keskkondlikel põhjustel. Temast sai kohe pärast seda paljude silmis paaria, ning Eesti meedia silmis ülimalt radikaalsete ideede esindaja. Eriti aitab sellele kaasa Kalantari enda määratlus oma seksuaalse orientatsiooni kohta – aseksuaal. Normaalne naine Eesti mõistes tahab kindlasti lapsi saada ning sellest ühiskondlikust kohustusest vabastab teda ainult kas mõni füüsiline haigus või see, et väidetavalt ei ole Eestis kõrgharitud naistele piisavalt võrdväärseid partnereid.
Umbes samal ajal avaldas Delfi kokkuvõtte Ameerika netiväljaande Buzzfeed artiklist pealkirjaga „Maailma esifeminist Lena Dunham lasi endalt emaka eemaldada“, millest võttis tuld isegi üks Eesti tuntud meestearst. Orginaalartiklit lugedes selgub küll, et tegu pole feministliku aktiga (Ameerika feministid süüdistavad Dunhamit ammu hoopis nende maailmavaate vales tõlgenduses), vaid meeleheitliku sammuga, vabanemaks kroonilise ravimatu haigusega kaasnevatest talumatutest valudest, mille vastu pole kümme aastat aidanud ei traditsiooniline ega alternatiivne meditsiin. Samuti pole mitte keegi peale Delfi Dunhamit maailma esifeministiks tituleerinud… Maailm tunneb teda ikka edasi režissööri ja näitleja, ülipopulaarse seriaali „Girls“ looja ja peaosatäitjana.
Aga ei tohi muidugi unustada, et USAs ei ole erinevalt Eestist hetkel ka paanikat ei feminismi ega rahvuse väljasuremise koha pealt. Ameerika on kunagi seal tegutsenud radikaalsed feministid, näiteks Andy Warholi mõrvakatses süüdi mõistetud ja tõepoolest meessoo füüsilist hävitamist pooldanud Valerie Solanase (1936–1988) juba üle elanud ning seega on, millega võrrelda.
Praegu tegutsevad meie naaberriikides Soomes ja Rootsis juba aastaid feministlikud parteid, soomlaste oma üks suurimaid poliitilisi eesmärke on tõsta naiste pensione, saatmaks välja signaali, et ka laste ja vanurite eest kodus hoolt kandmine on ühiskonna silmis väärtuslik töö.
Selle aasta 8. märtsil toimub ülemaailmne feministlik üldstreik, et juhtida tähelepanu paljudele naistega seotud probleemidele palgalõhest klaaslaeni. Viimase all mõeldakse seda, et enamikul elualadel on tipus olevad positsioonid meeste pärusmaa.
Äkki võiksime nüüd järele mõelda, sest paljud meil radikaalse feministlikkuse sildi külge saanud mõtted ja väärtushinnangud on tegelikult üldhumanistlikud ja läänelikud.
Seega head radikaalselt feministlikku naistepäeva kõigile!
