Eesti kirjandus kubiseb joomastseenidest

„Tõde ja õigus“ ütleb, et viin on õige eesti inimese jook – valge ehk haljas meestele ja punane, nn naiste viin pikakaelalises pudelis, daamidele. Viinavõtmisest Eesti luules ja proosas teeb juttu Peeter Helme.

Juuakse. Õlut näiteks rüübatakse väikeste lonksude kaupa kevadhommikusel keldritrepil istudes sisemise tulekahju kustutamiseks, nagu filmiajakirjanik Rudolf Teenus Tarmo Tederi romaanis „Onanistid“ (lk 8), või siis vastupidi, tehakse kärmelt „ära pool kannu, et tekiks esimene fiiling“, nagu talitab Veebian Mihkel Muti „Kõrtsikammijas“ (lk 14). Veel võidakse kesvamärjukest larpida teadliku tööpõlgurina Tervise õllebaaris – nõnda on harjunud toimima professionaalsed joodikud Ralf ja Rolf Teet Kallase romaanis „Heliseb-kõliseb...“ (lk 226) – või siis lihtsalt kohvikus, kui „kell on hommikul pool üheksa“ ja „õlu klaasis lõhnab nagu õlu“, nagu hurmavate metafooride keeles jutustab Jürgen Rooste enda luuletuses „Seisundiluuletus. Lohakas“.