Eriliste eestlaste ülistuseks
Seisan Käsmus oma magamistoa akna all, vaatan merd ja külatänavat. Ligi pool lahte on poostiga (tükkidest kokku külmunud jääga) kaetud, suurem osa aga veel jäävaba. Mööda küla poolitavat lumist teed sõidab memm soome kelguga. Pealtnäha nagu talvine vaikelu, aga tegelikult on kirgi kui palju. Suurem osa Käsmu külast tahab Majakamäe alla uut sadamat, häälekas vähemus rahulduks vana paadisillaga. Ikka sama madala maa kompleks mis sada aastat tagasi – kas silmapiir asub Mohni taga või teisel pool Madeirat?
Ahto Valteri elu (1912–1991) on ilusaks näiteks sellest, kuidas head ja erilised asjad ei kao ilmaruumist kuhugi. Teed ühe toreda teo ja võid kindel olla, et see jääb atmosfääri tiirlema, kuni keegi ta kunagi kinni püüab ja rõõmu saab. See, et kaljas Ahto seilas sinimustvalge lipu all ümber maailma, sai Eesti meretraditsiooni osaks alles kuuskümmend aastat pärast reisi lõppu, kui harrastusajaloolane Anto Juske avaldas ülevaatebrošüüri „Eesti esimene ümbermaailmapurjetaja Ahto Valter“. Aga nüüd, veel ligi kakskümmend aastat hiljem, on tänu Jaanis Valgu ja Erik Norkroosi tohutule uurimistööle ja emotsionaalsele dokumentaalfilmile „Ahto. Unistuste jaht“ tollest uljast Paljassaare poisist saamas legend ja tõenäoliselt eeskuju paljude jaoks.
Selle filmi puhul on mõndagi põnevat – suurte juhuste läbi Kanadast, USAst ja Lõuna-Aafrika Vabariigist üles leitud unikaalsed dokumentaalkaadrid, Eesti meremuuseumist välja kaevatud Ahto isa märkmed elust Käsmus ja Tallinnas, veidi enne filmi esilinastust siit ilmast lahkunud Ahto poja Theodori intervjuud, eestlaste jaoks esmakordne jutustus ettevõtlike lõbureisijate abil toimunud ümbermaailmareisist. Ses filmis on ülemeeliku kamba seiklust maailmamerel ja üksikisikuid puudutavat draamat maailmapoliitikas.
Aga põnevaim küsimus mu jaoks on – miks Sa, Ahto Valter, seda ikkagi tegid? Miks kihutasid pisikeste purjekatega seitse korda üle Atlandi ookeani? Miks olid valmis töötama müüripoisina New Yorgi pilvelõhkujate ehitusel uue laeva jaoks sente korjates? Miks jonnisid vanematega, et tahad just üksi merele minna? Miks tegid pärast suurt pallitiiru vanuigi veel ühe katse – seekord siis ihuüksinda – ümber kera seilata?
Ahto Valteri isa Rudolf kolis 20. sajandi algul Heinastest Käsmu, kaptenite külla. Sumbunud õhk, suurte merendustegelaste väikesed sulitembud ja rannarahva raske elujärg liigutasid perekonna edasi Tallinna servale Paljassaarde. Aga seal oli sama värk – vaesus ja väikesed eesmärgid. Eesmärk ei saa olla gümnaasiumi lõpetamine või oma ametitöös korralik olemine. See on elementaarne ja harilik. Eesmärk ise peab asuma silmapiiri taga, eesmärk peab erutama, eesmärk peab olema eriline. Muidu pole ta eesmärk, vaid lihtsalt tänase päevakese õhtusse veeretamise kava kuni elupäevade lõpuni.
Kodumaalt võib lahkuda mitut moodi ja paljudel põhjustel. Võib taanduda vaimselt kibestununa, nagu Ado Grenzstein Pariisi või Jakob Lukats Uus-Meremaale. Võib minna, tuues ettekäändeks nigelad majandusolud. Mõnikord peab minema nii, nagu pidid Albert Einstein, Karl Ristikivi või Mihhail Hodorkovski. Võib minna selge õppimise- või karjäärikavaga, nagu Ants Laikmaa, Mart Saarma või Carmen Kass. Mõni mineja muutub üsna lihtsalt kliima- või mugavuspagulaseks, nagu Eduard Vilde. Kõik need on enamasti lihtsad, arusaadavad ja mõistetavad põhjused.
Keerulisemaks lähevad asjad siis, kui mõtleme, miks läksid Polüneesiasse prantsuse kunstnik Paul Gauguin ja belgia laulja Jacques Brel. Miks tegi oma igavesi rännakuid Aasias Nikolai Roerich või miks jalutab neljandat aastat mööda maailma eesti muusik Meigo Märk? Need minekud tunduvad meile kaugelt vaadates romantilised, täis põnevaid kohtumisi ja loomingulist palangut. Kui palju on neis tegelikult raskust ja ohvreid, teavad lõpuni vaid minejad ise. Aga nad pole ka saanud jääda. Jäämine oleks olnud vaimne surm veel enne tänase päeva plaani lõppu.
Meie aja suurimaid reisikirjanikke Paul Theroux on öelnud, et reisid muutuvad glamuurseks alles tagasivaates. Gauguini naeruvääristati maitset määrava kunstipubliku poolt kuni ta haleda surmani. Roerichi päevikud on täis kurtmisi füüsiliste ja poliitiliste takistuste üle, mis ei lase jõuda müütilise šambala juurde müütilises Shangri-Las. Meigo Märk oli oma matkal äsja südamehaiguse tõttu sunnitud tegema vahepeatuse Indoneesia haiglas.
Ka Ahto Valteri ümbermaailmareisi sisse mahtusid head passaattuuled ja puutumatud Lõunamere saared, ent samuti altkäemaksu nõudvad ametnikud, tormid, mis räsisid laeva ja meeskonda, esimesed tülid naisega, kellega peagi lahutati, mäss laevas ja palju reisilt lahkujaid. Ja muidugi ei saanud kuhugi põgeneda teise maailmasõja alguse eest, mis tegi Eesti aluse reisi bürokraatlikult raskeks, kohati ohtlikuks ning jättis tulemata sellel, mida Ahto oli eriti oodanud – vanemate ja rahva uhkustundel oma erilise poja üle. Ta tahtis olla eriline. Ahto reisiihaluses leiame me lisaks maailma avastamise ülemlaulule ka pisikesi noote rahuldamata tunnustusvajadusest.
Napilt kahekümnene iirlane James Joyce lahkus Dublinist ja läks Mandri-Euroopasse, sest talle tundus, et teda ei mõisteta tema pisikesel kodumaal. Ta essee „Kunstniku portree“, mis noorele, veidi ekstsentrilisele mehele endale tundus nii oluline, ei leidnud avaldamist. Ahto Valterit, kes oli juba üle suure mere sõitnud, ei võetud Tallinna jahtklubi liikmeks, Eesti lehemehed avastasid ta alles siis, kui inglise uudistekütid olid temast juba arssinasuuruste tähtedega kaanepoisi teinud.
Miks neid ei mõistetud? Sest nad tegid asju, mis tundusid liiga teistmoodi, liiga erilised. Lustisõit mässaval ookeanil pelutas rannakalureid ning ka kaugematel kaubalaevadel tõsist igapäevatööd rabavaid eestlastest laevamehi.
Tehas, mis asub ülikoolilinna läheduses, on juba a priori pühaduseteotus. Raudtee, mis viib Euroopasse, on raha lugematagi liiga kallis, Saaremaa sild on liiga kõrge ja tunnel, mis teeks väikese Tallinna korrapealt kolm korda suuremaks, on liiga sügav. Või oli see vastupidi. Vahet pole. Kindel on, et need asjad on madala perspektiiviga meeste jaoks liiga erilised.
Aga Eesti suurim küsimusi ongi – kuidas hoida erilisi inimesi ja arendada nende erilisi ideid.
